213 pudelit ja purki

Järgnev artikkel on ilmunud ajakirjas Kalastaja nr 82, järjena eelmisele samasugusele aktsioonile. Vastavalt ajakirja sihtgrupile on artikkel on kirjutatud suunitlusega kalastajatele. Kuna teema on aga laiem ja ei puuduta ainult kalastajaid, vaid kõiki looduses liikujaid, siis väärib see teema ka laiemat kõlapinda. Pole ju kaldale maha jäänud prügi omanikud pelgalt hooletud kalastajad, vaid ka nii mõnedki teised looduses liikujad.


Kuna kohe-kohe algav kevad meelitab loodusesse liikuma aina rohkem rahvast, siis kutsun lugejaid üles jätkuvalt looduses puhtust hoidma ning tegutsema ka selliselt, et naastes oleks loodus vähemalt sama puhas või puhtamgi kui sinna minnes.

Head lugejad, kas mäletate veel aastatagust lugu Kalastaja 78. numbris, kus mu sõber Karel kirjutas veekogude äärest korjatud taarast loo? Kui ei, siis tasub kindlasti lugeda. Seekord kirjutan sellest mina, kuna probleem on endiselt olemas ja ega me ei lootnudki, et olukord aastaga paraneb. Me ei arva ka, et taarat ja muud prügi jätavad veekogude kallastele Kalastaja lugejad.

Pigem eeldame, et Kalastaja lugeja, kui ta juba on ajakirja enda harimiseks kätte võtnud, on pigem just sellest leerist, kes hoolitseb ümbruskonna, kalavarude ja jätkusuutliku kalapüügi eest. Nii ka meie, kuid paraku leidub rohkelt kalastajaid, kes ei suvatse enda järel puhtust hoida. Illustreerimaks probleemi tõsidust, korjasime sõber Kareliga ka sel aastal jõeforelli püügihooaja jooksul meile kallastel ette jäänud taara kokku ning juuresolev pilt kogunenud hunnikust peaks rääkima enda eest.

Numbriliselt väljendades oli hunnikus 213 plekkpurki ja klaaspudelit. Väärib mainimist, et enamiku kogutud taarast moodustasid alkoholipudelid ja -purgid. Alkoholitarbimine ja kalastamine on rahvasuus kohati sünonüümiks saamas ja isiklikult on mul selle pärast häbi, kui seltskonnas tuleb jutuks minu kalastushobi. Kultuurses kalapüügis võiks alkoholitarbimise siiski kõrvale jätta. Probleem on seda teravam, kui kalale on mindud autoga.

Olen oma kalapüügikäikudel mitmel korral eramaade omanikega teravalt kokku põrganud. Nagu meie, kalastajad, hästi teame, ei suhtu maaomanikud meisse just alati positiivselt. Olen neilt otse küsinud, et mis neid kalameeste juures häirib. Kõige esimese põhjusena mainitakse mahajäetavat prügi. Ühel kevadel näitas maaomanik mulle kohta, kuhu suurvesi plastikpudelid, plekkpurgid ja muu prügi kokku keerutab ning tal on arusaadavalt kõrini selle rämpsu igakevadisest koristamisest. Lõpuks ongi neil lihtsam hakata kalastajate vaba liikumist oma maadel piirama.

Loodan, et mäletate veel Pirita elanike korraldatud aktsiooni, kus ühel kevadel pandi iga lumest välja sulava koerasitahunniku juurde väike kollane silt tekstiga „Sitt peremees“. Sellise tegevuse tulemusel oli ühel hetkel kõigile, ka sittadele peremeestele, kogu probleem korraga näha, kui pargialused siltidest kolletasid.

Sellega oli probleem adresseeritud ja lahendus seega kiire tulema. Kas nüüd saaks sama teha veekogude kallastele jäetud prügiga? Probleem on aga selles, et seal ei käi peale kalameeste just palju teisi inimesi, seega tuleb probleemi ilmestamiseks see prügi sealt ära tuua ja selle kogust ühe suure hunnikuna näidata.

Küsite, et mida me nende taara korjamise aktsioonidega öelda tahame, mina ju ei jäta endast prügi maha. Tõepoolest, kiitus teile, kes te hoiate looduse puhtana, aga ma usun, et me suudame ka enamat. Antud juhul ei piisa eeskujuks olemisest ainult oma tegudega, vaid oluline on seda ka sõnades väljendada nii oma sõprade, tuttavate kui ka võhivõõraste ees. Kutsume üles ka teisi algatama või osalema sarnastes aktsioonides ja näidakem tulemusi avalikult, sest nagu juba vanasõna ütleb – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

Tauno Jürgenstein: Sindi paisu mõjudest

Suvel ja sügisel toimunud allkirjakogumistel, et likvideerida Sindi pais ja tunnistada hüdroenergia keskkonnavaenulikuks, tuli mul korduvalt seletada inimestele, miks paisutamine ja selle abil hüdroenergia tootmine loodusele halb on.

Kuigi sellest on ilmunud eestikeelseidki ajakirjaartikleid ja kättesaadavad peaksid olema uuringud Sindi paisu mõju kohta, pole suur osa kalastajaid paisuproblemaatika mitmetahulisuse ja vastuoluliste meediaesinemiste tõttu asjast sotti saanud. Mis siis veel rääkida veeteemadega iga päev vähe kokku puutuvaist kodanikest.

Loe täispikka artiklit Pärnu Postimehest

Tauno Jürgenstein

Lõhilaste arvukuse suurendamise võimalused Pärnu jõe näitel

Inimtegevuse tagajärjel on Läänemere vesikonna lõhilaste populatsioonide olukord aastakümnete jooksul halvenenud. Suur osa sobivaid elupaikasid jõgedel pole käesoleval hetkel lõhilastele kättesaadavad. Seetõttu tuleb nende liikide lõhilaste arvukuse tõstmiseks kaaluda mitmeid leevendusmeetmeid. Nii on ka Pärnu jõgi kudemiseks ja elupaigaks lõhilastele kättesaadav ainult osaliselt, kuna jõele on aja jooksul rajatud mitmeid rändetakistusi, millest mõned on kujunenud kaladele ületamatuteks.

Diplomitöö, mis uurib lõhilaste arvukuse suurendamise võimalusi Pärnu jõe näitel, saad alla laadida SIIT

Mergo Kuntu

Lõhilaste kudealade taastamise metoodikad

Käesolev artikkel käsitleb Eestis leiduvate lõhilaste (Salmonidae) sugukonna lõhe (Salmo) perekonna kahe liigi – lõhe (Salmo salar L.) ja forelli (Salmo trutta L.) kudealadele taasloomise võimalikkust ja meetodeid. Töö püüab leida vastuseid küsimustele milliseid bioloogilisi ja geomorfoloogilisi tegureid peab arvestama lõhilaste kudealade loomisel või taastamisel, kui püsiv on tehtu ja mis määrab kudeala edukuse järelkasvu taastajana?

Diplomitöö põhjal valminud artikli täisversiooniga, mis ilmus Tartu Ülikooli Pärnu kolledži publikatsioonides nr 5: Tudengiteadus (2009), tutvumiseks lae see alla järgnevalt lingilt: HO_91108.doc

Tauno Jürgenstein

Kronolaxfiske Mörrumsan projekt pärlikarpide elu- ja kudepaikade rajamiseks Mörrumi jõel Blekinges, lõuna-Rootsis.

Lõuna-Rootsis, Mörrumi jõel viidi läbi juba kaua aega planeeritud projekt, mille eesmärgiks on pakkuda ohustatud pärlikarbile Mörrumi jões paremaid ellujäämistingimusi. Projekti sihiks oli rajada rohkem elupaiku kruusa paigutamise näol piirkondadesse Hemsjö ülemise ja alumise elektrijaama vahel. Juurdepääs piirkondadesse puudub, ja seetõttu paigaldati kruusa helikopteri abil.

Sobivad piirkonnad märgiti eelnevalt ära sihtpalakatega nii, et neid saaks märgata ka suurelt kõrguselt. Kahjuks mõjutas meid vihmane ilm. Algus oli planeeritud kella 9- ks, ent kui helikopter ei saanud Jönköpingist lennuluba, pidime kannatlikult ootama paremat ilma. Kella 13-ks saabus kopterijuht Mattias Nilssonilt kauaoodatud sõnum: “Ma olen õhus.” 40 minutit hiljem oli viimaks kosta ka helikopteri põrinat.

Kokku taheti paigutada kogu piirkonda 100 kuupmeetrit kruusa. Ajaliselt oli planeeritud teha 8-10 tundi tõhusat tööd. See tuli läbi viia samal viisil nagu veekogude lupjamisel. (Veekogude lupjamine – neis piirkondades, kus Rootsi veekogudel on aluspõhjaks graniit. Lubjakivi puudumisel on veel väike happelisuse ja biogeenide puhverdusvõime, mistõttu lastakse lupja veekogusse lennukist või helikopterist. Sarnaselt nagu meil NSVL ajal põlde väetati. Eesti veekogud voolavad paesel aluspinnal ning ei vaja seetõttu lupjamist. Tõlkija märkus). Kasutati kahte kandurit. Sellal kui laadimisplatsil ühte täideti, viis helikopter teise juba märgitud paika.

Ennelõunase viivituse tõttu paistis olevat ilmne, et kasutusse tuleb varupäevana võtta ka laupäev. Kuid peale paari kopterituuri olime kõik üksmeelel, et asi kulgeb tänu erakordselt vilunud kopterijuhile märksa kiiremalt. Laadimismeeskond pidi kõvasti pingutama, et helikopteriga sammu pidada. Nad võtsid aega, kaua Mattiasel kulub lennust lennuni. Selleks oli imponeeriv 1 minut ja 49 sekundit. Samas tempos kulges töö kuni õhtuni, ning kella 20-ks oli kogu kruus paigas.

Tänapäeval on pärlikarp Euroopa Liidus looduskaitse all, ta on võetud ka Art-databankeni punasele lehele (Rootsi punane raamat) ja on vastavalt 2010.a. punasele lehele tugevasti ohustatud. Pärlikarp esitab veekogu kvaliteedile väga kõrgeid nõudeid. Mörrumi jões on juba täna väga kõrge veekvaliteet ja kui konstateeritakse pärlikarpide taasesinemist, siis tugevdab see veelgi Mörrumi jõe staatust Rootsi ühe kõige väärtuslikuma vooluveekoguna.

Pärlikarp saab suguküpseks 18-20 aasta vanuselt ja võib elada üle 100 aasta vanuseks, vanim leitud karp on olnud 256 aastat vana. Läbiviidud projektil on seetõttu nö “lõpptähtajaks” kuupäev, mis ulatub ajas väga pikka aega edasi. Teisi sõnu öeldes, meie põlvkond tegi töö ära, järgmine põlvkond näeb tulemust.

Tõlkija täiendus: Eestis on olnud tuntuimaid pärlikarbijõgesid Pärlijõgi lõuna-Eestis. Rootsi valitsuse ajal taheti luua sinna spetsiaalne pärlikompanii pärlite püüdmiseks ja vene keisrinna Katariina II ajal oli Liivimaal ametis eraldi pärliinspektor.
Magevees elava nn ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) vastsed elavad ühe varajase elustaadiumi forellide ja lõhede lõpustel. Pärlikarp on säilinud Eestis veel vaid ühes jões.

Koelmualade taastamisest ja selle tulemuslikkuse hindamisest – lühiülevaade hiljutisest uuringust Taanis.

Seda, et Taani riigis on midagi mäda, nentis juba Marcellus Shakespeare’i “Hamletis”. Eesti forellisõbrad võib-olla juba aimavad lugedes pealkirja, mis selles kuningriigis korrast ära on. Nimelt on 98% Taani jõgedest-ojadest praeguseks kanaliseeritud ning need 2% jõgedest, mis on jäänud sirgeks tõmbamata, kannatavad omakorda suure settekoormuse all. Kui siia lisada veel laiaulatuslik kasvatustest pärineva kodustatud forelli asustamine ja arvukate paisude olemasolu, siis on arusaadav, et kohalike forellipopulatsioonide olukord pole Taanis just kõige roosilisem. Sellest tulenevalt peetaksegi rändetõketena toimivaid paise ning sobiva kudesubstraadi puudumist Taanis kõige oluliseimateks forellipopulatsioonide arvukust piiravateks teguriteks. Koelmualade taastamisega on Taanis ka viimased paarkümmend aastat aktiivselt tegeletud – hinnanguliselt on taastatud üle 1000 lõheliste koelmu-ala! Samas on väga harva põhjalikumalt uuritud, kas taastatud koelmu-alad ka oodatud rolli täidavad ning seda eriti mõne aasta möödudes.

Morten Pedersen koos kaasautoritega püüabki seda teha uurides kokku 32. kunstkoelmut, mis rajatud enne 1994. aastat. Uuritud alade hulgas oli 11 koelmut, mis loodi samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega ning kaheksa koelmut, mis rajati seoses paisude eemaldamisega. Jõed, kuhu koelmud rajati, olid meie mõistes suhteliselt väikesed (laius 1,3 -7,7 m) ning koelmusubstraadi lisamisest oli möödunud 5-14 aastat. Põhjalikumalt uuriti kolme jõge, Ryds Å, Gels Å ning Stenbæk, kus eelnevatel aastatel oli taastatud ka osa jõe looduslikust voolusängist (vaata joonist 1).
Joonis 1. Kolme jõelõigu ligikaudne skeem – taastatud kudealad on märgitud sinisega ning nn. kontroll-alad, kuhu kudesubstraati ei ole lisatud on märgitud oranzhiga.

Allajärgnevalt peatun lühidalt töö peamistel tulemustel. Ligikaudu 80%-l taastatud koelmutest oli kudesubstraat nähtav ka 5-14 aastat pärast kudeala rajamist ning looduslikke kudepesi registreeriti pooltel taastatud koelmualadel. Kruusa keskmiseks paksuseks hinnati ca 15 cm, mis näitab, et uuritud jõgedes kudesubstraadi ära uhtumine probleemiks ei ole. Samas oli koelmutesse, mis loodi samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega, kogunenud suur hulk liiva. Mudastumist täheldati ligi 5-10% koelmutes, kuid reeglina polnud see probleemiks nendel koelmutel, mis rajati seoses paisude eemaldamisega. Vähene mudastumine endiste paisude kohale ehitatud koelmutel oli tõenäoliselt tingitud keskmisest suuremast voolukiirusest. Samasuviste forellide keskmine arvukus oli taastatud koelmutel, kuhu lisati ainult kudesubstraati, väga kõrge (üle 100 isendi/100m2 kohta; vaata joonist 2). Samas oli forelli noorjärkude arvukus nendel jõelõikudel, kus inimene ulatuslikumaid ümberkorraldusi oli teinud, oluliselt madalam (15-20 isendit /100m2 kohta). Taastatud koelmukohti kasutati forelli poolt sagedamini kudemiseks võrreldes kontroll-aladega, kuhu kudesubstraati ei lisatud (vaata joonis 3A). Sellest tulenevalt oli ka samasuviste forellide arvukus taastatud koelmutel kõrgem võrreldes kontroll-aladega (vaata joonis 3B).
Joonis 2. Samasuviste forellide keskmine arvukus (isendit/100m2 kohta) eri tüüpi taastatud koelmutel. A – Koelmu rajatud samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega; B – Taastatud koelmu, kuhu lisati ainult kudesubstraati; C – Koelmu rajatud seoses paisu eemaldamisega.
Joonis 3. A – Forelli kudepesade arv; B – Samasuviste forellide keskmine arvukus (isendit/100m2 kohta) kolmes uuritud jões. Taastatud kudealad on märgitud tähega R ning kontroll-alad, kuhu kudesubstraati ei ole lisatud, on märgitud tähega C.

Mida eelpooltoodud tulemused tähendavad?

Forelli edukas paljunemine ligi pooltel koelmualadel 5-14 aastat pärast nende rajamist kinnitab nende suhtelist ”pikaealisust” Taani väikese languga jõgedes-ojades. Samuti näitab forelli noorjärkude kõrgem arvukus taastatud koelmu-aladel võrreldes kontroll-aladega, et isegi mitmeid aastaid pärast kudesubstraadi viimist jõkke ning selle mõningast allavoolu kandumist aitavad tehiskoelmud kaasa forelli looduslikule paljunemisele.

Kokkuvõtteks

On ilmselge, et rajatud koelmute tulemuslikkuse hindamine on väga oluline. Seda mitte ainult konkreetse projekti seisukohast (Kas kala võttis uue koelmu omaks? Milline oli marja ellujäämus? Kui palju noorjärke tänu rajatud koelmule lisandus?) vaid ka laiemalt, tulevikku silmas pidades (Kuidas rajada ja taastada paremini toimivaid kudealasid?). Samas on rajatud koelmu-alade tulemuslikkust ka mujal maailmas suhteliselt vähe uuritud. Näiteks USA-s on vaid igas kümnendas elupaikade taastamise projektis hinnatud selle efektiivsust. Palju parem pole olukord ka Põhjamaades. Meil Eestis on esimesed sammud koelmute tulemuslikkuse hindamise suunas juba tehtud, aga eks alati saab asju paremini ning põhjalikumalt teha. Loodetavasti ärgitab käesolev kirjatükk arutelu sellel teemal – kõik, kes on koelmutöödel osalenud, tahaksid ju teada, kui hästi taastatud koelmu-alad oma rolli täidavad.

Refereeritud artikkel

Pedersen et al. 2009 Ecological effects of re-introduction of salmonid spawning gravel in lowland Danish streams. River. Res. Applic. 25: 626–638.

Anti Vasemägi
http://users.utu.fi/antvas/

Hetkeprobleemid Eesti lõhejõgedel (2006)

Järgnev artikkel on fragment Sihtasutus Eesti Forelli liikme, Jarko Jaadla diplomitööst “SPORTLIKUST LÕHEPÜÜGIST (TÜRI 2006)”, mis teeb ülevaate hetkeprobleemidest Eesti lõhejõgedel.
Probleem number üks on kindlasti avamerel teostatav püük triivvõrkudega, mis ei ole küll Eesti vetes märkimisväärne, kuid mille järelmõjud on nähtavad meie jõgedes sügiseti. Püüke triivvõrkudega teostatakse ulatuslikult Läänemere lõunaosas. Seal on olukord võrreldes 1990-ndate aastatega paranenud, kuna mitmed Läänemere riigid asustavad oma jõgedesse lõhe noorjärke, luues nii kunstlikult pildi, mis näitab lõhevarude suurenemist meres. Tegelikult seisneb efekt selles, et lõhevarud on tõusnud tänu ettekasvatatud lõhede istutamisele. Loodusliku lõhe osakaal taaspüükides on aga endiselt langeva dendentsiga kuna Läänemere lõhe (nii looduslik, kui istutatud) rändab toituma samasse piirkonda. Juba esimesel meres veedetud talvel saavutab ta seal suurusjärgu 2,5 kg ja alammõõdu 60 cm, mis tähendab, et kala püütakse välja ilma, et ta oleks jõudnud oma sugu jätkata. Osa kalu, kes geneetiliselt pole nii kiire kasvuga, püünistesse ei satu ja saavad heal juhul teha kuderände tagasi oma kodujõkke, kuid nagu öeldud, nende geenid pole nii tugevad (kalakasvatustes välja koorunud vastsetel looduslik valik peaaegu puudub, st ellu jäävad ka nõrgemad, looduses jäävad ellu reeglina ainult tugevamad isendid). Seeläbi väheneb tugevate geenide hulk kudeparvedes ning üldine geenifond muutub nõrgemaks.

Lahendusena on 2008. aastast keelatud kogu Läänemerel kala püük triivvõrkudega.

Olles lahendanud suurima probleemi, ilmnevad järgmised negatiivsed asjaolud lõhe paljunemise osas. Nimelt on suur osa Eesti lõhejõgedest tõkestatud juba alamjooksudel paisudega, mis enamjaolt ei lase või piiravad lõhedel olemas olevaile kudealadele tõusta. Seega peale 2008. aastat on reaalne dendents Eestis selline, kus lõhe tuleb jõkke kudema, kuid talle ei jätku seal sigimis ja elupaiku. Paisualused saavad olema täis kala, kes vaatamata oma suurele ujumis ja hüppevõimele jäävad jõuetuks inimese loodud takistuste ees. Samuti loob selline olukord paremaid tingimusi lõhe ja meriforelli hübriidide tekkeks, kuna kudealade vähesuse tõttu need kattuvad, samuti võib üle-asustus viia selleni, et üht pesakühmu kasutab mitu emakala ja seega kaevatakse lahti eelkudeja pesa ning varemkoetud mari pühitakse allavoolu. Lahenduseks tuleks kiiremas korras likvideerida paisud või luua nende juurde toimivad kalatrepid.

Kui kaks esimest probleemi on lahendatud, on väga tõenäoline, et meie lõhekarjad hakkavad jõudsasti kosuma. Teatavasti pole suudetud tagada veel kaugeltki mitte kõigis jõgedes head veekvaliteeti, mida lõhelised oma soo jätkamiseks vajavad. Seega tuleb uuesti üle vaadata, kaasajastada paljud veepuhastusjaamad, sõnniku ja silohoidlad ning likvideerida praegused puudused.

Toitaineterikka vee tõttu on paljud koelmualad kattunud rohke taimestikuga ning aeglustunud veevoolu tulemusel ka setetega. Probleemi lahendamiseks tuleb leida võimalused antud alade puhastamiseks.

Neljandaks probleemiks võib nimetada röövpüüki. Olles likvideerinud paisud või ehitanud kalapääsud oleme ka pikendanud jõelõike, kus röövpüüdjatel parem tegutseda ning inspektsioonil raskem seda ohjata. Loodetavasti väheneb probleem eesti kodanike mõtteviisi muutumisega, inspektsiooni tõhustamise ja sportkalameeste viibimisega jõeääres. Eelkõige on siinkohal silmas peetud jätkuva ebaseadusliku elektripüügi vastu võitlemist, kuna sel viisil kannatab jõgi ja selle elustik enim, samuti ei tohiks tähelepanuta jätta võrguga, mõrdade, tragide ja muude vahenditega patustajaid.

Jarko Jaadla