Angerja levikust Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul 300 a. tagasi

Tänapäeva eestlasele seondub angerjas ikka kas Võrtsjärve või mere, vähem ka Peipsiga. Peaaegu täiesti on aga unustatud angerjas kui meie jõgede kala. Unustus kajastub ka ametlikus suhtumises. Kultiveeritakse vaid asustust järvedesse, unustades ära, et näiteks Võrtsjärve investeeritud angerjad ei anna taastootmist- tegu on vaid ühekordse investeeringuga, mida tuleb pidevalt korrata, et sugu välja ei sureks.

Looduslik isetaastootlikkus on mõeldav vaid neis veekogudes, millistest on vaba väljapääs Läänemerre ja sealt Sargasso merre, kust angerjate uutel põlvkondadel oleks võimalik tulla tagasi meie jõgedesse. Üks sellistest jõgedest on olnud Pärnu jõgi. Tammid, paisud ja jõgede süvendamine on viimase 50 aastaga teinud oma töö, ja angerjas on Pärnu jõestikust praktiliselt kadunud. Vaatleksime lähemalt angerja kui liigi levikut Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul Järvamaal ning vaatleme, millised olid angerja elupaigad ja leviku piir.

Järvamaa nimi ei ole pärit seal leiduvatest järvedest või eeldusest, et tegu võinuks olla eriti järvederohke piirkonnaga. Vastupidi – järvi on Järva maakonnas väga vähe. Sõna „järv“ all mõisteti muinas-Eestis ka soolaugast, veesilma, ja kuna soid on Järvamaal olnud rohkelt, siis on tänaseni kasutusel muistetest aegadest pärit maakonnanimi „Järvamaa“-seega soode, laugaste maa. Veekogudest annavad aga tooni hoopis Jägala ja Pärnu jõgikonna kleenukesed lätted ja nende jõgikondade suhteliselt tagasihoidlikud, kuid tihedalt kulgevad väikesed lisajõed. Ajalooallikaliselt on aluseks võetud 1686-1689.a. rootsiaegse mõisate riigirevisjoni andmed. Revisjoni materjalid annavad ka hea pildi vesikonna liigilise koosseisu muutumise kohta piirkonniti. Lähtejärjestuse aluseks on võetud liikumine ülemjooksult allavoolu.

Pärnu jõe ülemjooks.

Pärnu jõgi-Roosna- Alliku. Revisjoni kohaselt mõisa alt voolavast ojast (Pärnu jõe lätted) ei püüta muud kala kui forelle ja hauge. Mõisa juurde kuulusid ka tollal nii tüüpilised kogretiigid, milliseid oli kaks. Siinjuures on väga huvitav teade, et üks kogretiikidest, mis asus veski taga ja oli 100 sülda pikk ja 20 sülda lai, „on asustatud haugide, forellide ja kokredega“(besätt med gieddor, foreller och rudar)1 See teade, isegi kui tegu oli juhuslikku laadi katsetusega, on arvatavasti üldse kõige varajasem teade forelli kunstlikust kasvatamisest Eestis.
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi-Purdi. Jõest, mis kulgeb otse mõisa all ja lähtub Roosna-Allikult (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks hauge, ahvenaid, särgi ja forelle.2
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi ja lisajõgi Vodja-Viisu. Märgitakse, et ojast, mis kulgeb pool miili mõisast ja saab alguse Roosna-Allikult (st. Pärnu jõest) püütakse siin- seal „mõningaid forelle, hauge, angerjaid ja lutse,“(nagre foreller, jeddar, ahl och lakor), seda siiski vaid korvide ja liividega. Väikesest ojast, mis asub otse mõisa all (Pärnu jõe lisajõestVodja jõest) püütakse aga siin- seal forelle, ja ei muud.3

Pärnu jõe lisajõgi Esna. Öötla mõis. Mõisa kalapüük koosneb üksnes püügist väikeses ojast (Esna jõest) ja saagiks saadakse „mõningaid hauge, väikesi lutse ja angerjaid, milliseid püütakse liividega.“(nagre gieddor, sma lakor och aalar med lijfwar fangas) Muu kalapüük puudub.4

Eeltoodud nelja piirkonna andmetele tuginedes võib ümber lükata ka M. von zur Mühleni 1898) arvamuse, nagu oleks jõeforell peale Vodja jõe Pärnu ülemjooksu vetes puudunud.5

Pärnu jõe lisajõgi Vodja. Vodja mõisa all saadakse väikeseid hauge, särgi ja lutse, Mäo mõisa piirkonnas aga hauge, särgi ja väikesi forelle.6
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi Paide linna all. Antud revisjonis angerjat ei leidu, kuid seevastu on angerjas stabiilselt esindatud Paide lossi arveraamatus aastatel 1584-1589 kui samas Pärnu jõel lossi külje all asuva veskimöldri renditasu, mis ta maksis peale jõest saadava värske kala ka värskes angerjas (fersk all), mida oli kuni 40 kg. aastas.7 Kogusaak pidi olema suurem.Ühtlasi on siin näha, kuidas tehti veel vahet ühelt poolt „kala“ ja teiselt poolt „angerja“ kui söödava vee-eluka, kuid tollase ettekujutuse kohaselt siiski mitte päris kalaga, vaid millegi muuga.

Pärnu jõe lisajõgi Reopalu jõgi. Röa mõis. 1686-1689..a. revisjonis on märgitud, et väikesest ojast (Reopalu jõgi) püütakse väikeseid hauge, ahvenaid ja särgi liivide ja rüsadega. 8
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi. Kirna mõis. Mõisa alt kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse üksnes mõisa tarbeks „hauge, ahvenat, angerjat ja aeg- ajalt mõningaid lutse.“( gäddor, abborrar och ahl och da och da nagra laker.)9 Veel oli mõisa alluvuses eemal asuv väike Vissuvere umbjärv ja mõisa juurde kuulus ka tüüpiline kogretiik väikeste kokredega. Mõisa püügivarustus koosnes vaid ühest suurest ja vanast noodast, mille tiivad olid kumbki 4 sülda pikad.10

Pärnu jõgi. Türi-Alliku mõis. Mõisa all kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks üksnes suviti mõningaid hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, lutse, ajuti ka mõningaid turbi(turbar).11

Pärnu jõgi ja Prandi jõe suue. Särevere. Revisjoni kohaselt „peale mõlema aadri“,st. Pärnu jõe ja Prandi jõe, kust püütakse vaid hauge, ahvenaid ja turbi ning särgi, muud kalapüüki pole. Angerjat ei ole märgitud.Kalapüügivahendeist on olemas vaid üks vana liiv.12 Angerjat pole küll märgitud, kuid märksa hilisemast ajast on andmeid angerja püügist sama mõisa alla kuulunud Luisu veskis Prandi jõel.

Pärnu jõgi. Laupa mõis. Mõisa tarbeks püütakse hauge, ahvenaid, särgi ja angerjaid(giäddor, abborre, mörter och aal)13Mingit muud kalapüüki mõisas pole.

Pärnu jõe keskjooks.

Pärnu jõe lisajõgi Kolu jõgi. Kolu mõis. Revisjonis märgitakse, et peale jõe, mis mõisa alt kulgeb (Kolu jõgi) ning kust püütakse mõisa jaoks hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, ja turbi, muud kalapüüki pole.14

Toodud statistikat võib täiendada ka suuliste andmetega lähiminevikust. Kalaspordiveteran Enn Treufeldti andmeil püüdis ta Lintsi lisajõest Lokutast aastail 1959-1963 korduvalt suuri angerjaid. Prandi jõel asuva Luisu veski omanik Viktor Kõre püüdis 1930-tel aastatel samuti oma veski tammilt angerjaid, kusjuures „püügil kasutatavat liivi tuli pidevalt raputada, et angerjad sabapidi sealt välja ei roniks.“ Massiliselt olevat olnud angerjat 1950-tel aastatel nii Kolu mõisa all kui ka Lintsi jões Karjaküla all.15 Türi-Allikul oli 1930-tel aastatel innukamaks angerjapüüdjaks olnud Türi politseikomissar Kraav. Kalaspordiveteran Egon Põllu Paidest on teatanud, et angerjaid tõsteti Türi-Allikul kaldale koos 1950-tel aastatel süvendamisega jõest väljatõstetud mudaga.16 Samuti olevat Pärnu jõel asuva Jändja paisu juurde kuulunud kastidekujulised angerjatrepid angerja tõusu lihtsustamiseks.

Kokkuvõtteks võib teha järgmised järeldused:

Angerjas oli Pärnu jõe ülemjooksul küllalt tavaline jõekala Viisu, Paide, Kirna ja Laupa piirkonnas, Pärnu jõe ülemjooksu lisajões Esna jões ning keskjooksul Kolu-Lintsi ja Lokuta lisajõgedes. Kokku on revisjoni kaheteistkümnes mõisas-piirkonnas angerjas esinenud tervelt kaheksal korral, kui juurde võtta ka Paide lossi arveraamatu andmed ja hilisemad suulised teated Luisu veski kohta..

Angerja leviku kõige ülemiseks piiriks Pärnu vesikonnas oli Pärnu jõgi Viisu mõisa piirkonnas ja Esna jõgi Öötla mõisa piirkonnas. Pärnu jõe ülemjooksul Viisu piirkonnas esines angerjas koos haugi, lutsu ja forelliga, kuid puudus Viisu piirkonnast ülesvoolu Purdis ja Roosna-Allikul, kus esines rohkem domineeriva liigina forell. Kõige külmemaveelises Pärnu lisajões, juba siis forellijõena tuntud Vodja jões ei näi angerjas esinenud olevat. Ootuspärane oli angerja esinemine Vodja jõest kohati vaid kolm kilomeetrit eemal paralleelselt kulgevas Pärnu ülemjooksu lisajões Esna jões, kuna see jõgi on Vodjast tunduvalt soojema veereziimiga Selles jões omakorda puuduvad andmed forelli kohta.

Angerja levik Pärnu jõe kesk-ja ülemjooksul ei ole olnud seotud ühegi järvistu ega järve kui elu- või toitepaigaga. Levila piirdus ainuüksi jõgedega. Jõega ühenduses olevaid järvi vaadeldud territooriumil ei esinenud.Seega võime rääkida angerjast kui tüüpilisest jõekalast Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul koos lisajõgedega. Angerjas oli ka tavaline püügikala tollaste primitiivsete püügivahendite mõistes ja seda isegi siis, kui teised kalaliigid on piirkonniti vahetunud. Angerja näol Pärnu vesikonnas oli seega tegu omaette liigiga par exellence. Seda kõike on tähtis meeles pidada ka seetõttu, et angerjavarud on Euroopas väga tugevasti vähenenud, mistõttu tuleks koos Pärnu jõelt eemaldatavate kalatõketega hoolitseda eesti angerja eest mujalgi kui ainult Võrtsjärves.


1 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 262p
2 Op.cit. lk. 838
3 Op.cit. lk. 1018
4 Op.cit. lk. 963
5 vt. lähemalt Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.
6 Op.cit.
7 Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper. Wittensteens Slott. Räkenskaper för ar 1584-1589
8 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 1190p
9 Op.cit. lk. 1100
10 Op.cit.
11 Op.cit. lk. 1119p. Siinjuures on huvitav märkida, et liiginimi „turb“ on rootsikeelses tekstis antud eestikeelse tuletisena- „turbar.“ Rootsi keeles on kalaliigi nimetus turb hoopiski „färna.“ Sama fenomen esineb revisjonis ka teistes seostes. Näiteks jäeti tõlkimata eestikeelne sõna „(sauna)lava.“ Asi oli selles, et rootsi aja lõpul maksis Rootsi eesti provintsides kuningas Karl XI poolt 1685.a. maksmapandud keeleseadus, mis tõstis eesti keele sisuliselt siseriiklikuks ametikeeleks, eriti kirikutes. Pealegi küsitlesid revisjonimehed peale mõisnike ka talupoegi.
12 Op.,cit. lk. 1152p
13 Op.cit, lk. 1075
14 Op.cit. lk. 1175.
15 Lokuta küla elanik Enn Treufeldt autorile 11. 02. 2011.
16 Paide elanik Egon Põllu autorile 11.06. 1999.a

Kasutatud allikad ja kirjandus:

Eesti Ajalooarhiiv, F. 1.2.942

Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper.

Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.

Kalle Kroon
mag. art.

Kalakaitsest Eestis meie lähiminevikus, eriti Järvamaal

Rootsi kalandusajakirja „Fiskevarden“ 2002.a.märtsikuu numbris oli lugeda ka Eesti-ainelisi kirjutisi, neist üks kandis intrigeerivat pealkirja „2400 silmapaari kontrollivad korda sisevetel.“ Silmas oli peetud Järvamaa jõgesid ja järvi, mis olid aastail 1960-1994 antud Järva (tollal Paide)Kalastajate Klubile hallata.

Suur hulk silmapaari tähendas tollast klubi liikmete arvu.Artiklis räägiti pikemalt ka käesoleva aja lokkavast röövpüügist nii elektri kui harpuuniga ja varasemate aegade kalakaitse effektiivsusest ja kalavarude rohkusest. Mida sellega öelda taheti, ja kas sellisel kontrollil oli ka tulemusi? Vaatleksime seda eesti kalakaitse ajaloo laiemas kontekstis veidi lähemalt.

Kalakaitse olukorrast Eestis läbi aastakümnete.

Kalakaitse on Eesti loodushoius olnud valus küsimus läbi aegade. Kui tuntud loodusuurija K. E. von Baer 19 sajandil Peipsi järve kalastikku uuris, jõuti juba siis järeldusele, et Peipsi järv kannatab ülepüügi all, kurdeti saakide pidevat vähenemist ja nõuti kalakaitsemeetmete rakendamist. Eesti Vabariigi ajal kurtis 1933.a. ilmunud kalaspordiajakirjas „Õngesport“ et ehkki seadustes on kirjas keeluajad ja muu, siis kes neist seadustest hoolib, kui „kalade röövpüük sünnib meil suuremas ulatuses kui kusagil mujal maailmas.“ Tollal juleti neid sõnu välja öelda. Tõsi küll- nendes piirkondades, nagu Tamula järv Võrumaal ja Pirita ja Keila-Joa Harjumaal, millised olid antud kalaspordiorganisatsioonidele hallata, oli võimalik rakendada nende organisatsioonide poolt palgatud kalakaitset, eeskätt keeluajal. Kuid eriti halvaks kujunes olukord peale Teist Maailmasõda esimestel stalinistlikel aastatel. Kehtis põhimõte „looduselt ei tule armuande oodata,vaid neid tuleb võtta.“ Ja võeti tõepoolest, mis võtta andis. Siseveed rööviti kaladest armutult tühjaks. Selleks oli loodud spetsiaalne Sisevete Trust, mis meretraalidega kammis läbi ühe Lõuna-Eesti väikejärve teise järel. Järvamaal kadus forell mitmest jõest. Halastamatult raiuti ahingutega röövpüüdjate poolt välja lõhet ja meriforelli Pirita jõest.

Inimpsühhika üheks omapäraks on kollektiivne konsolideerumine, kui on ilmnenud surveolukord. Nii ka Eestis. Ainupartei surve sundis alalhoiule, püüdele päästa seda osa loodusvaradest, mida seni oli hoolimatult hävitatud. See tendents pääses maksvusele ka 1950-te aastate lõpu Eestis peale Stalini surma alanud reziimi leevendumist. Valla paiskusid seni paisu taha koondunud jõud. Kalakaitse korraldamiseks riiklikul tasemel loodi Riiklik Kalavarude Kaitse- ja Taastamise Inspektsioon, mis hakkas tegema tihedat koostööd kalaspordiorganisatsioonidega ja neid alates 1958.a. koodama loodud Kalaspordiföderatsiooniga, millest aastaks 1974 kasvas välja Eesti Kalastajate Selts. Partei monopoli käest kisti ära väärtuslikud veekogud ja anti need hallata kohapealsetel kalaspordiklubidele. Kalakaitset organiseeriti tihedas koostöös keskkonnainspektsiooniga. Loodi eraldi ühiskondlike keskkonnakaitseinspektorite, antud juhul kalakaitseinspektorite statuut, mille liikmeskond kasvas iga aastaga. Nii oli Tallinna Kalaspordiklubis 1963.a. seisuga üle saja ühiskondliku kalakaitseinspektori, nende tööd koordineeris klubi kalakaitseinspektuur. See organ oli üks vähestest terves tollases Nõukogude Liidus, mis näitab Eesti püüdluste edumeelsust nõukogude okupatsioonireziimiga võrreldes. Tabatud röövpüüdjaid avalikustati nii ajalehtedes kui ajakirjades täisnimega, kui võimalik, siis ka fotoga. Kalaspordiföderatsiooni 1959.a. aruandluse andmeil tegutses samal aastal Eestis kalaspordiorganisatsioonides kokku 900 (!) ühiskondlikku kalakaitseinspektorit. Üldse ulatus organiseeritud kalasportlaste hulk samal aastal 20 000 inimeseni, 1980-te aastate lõpuks aga 30 000 inimeseni. Vaatleksime siinkohal lähemalt, kuidas toimus kalakaitse eelpool mainitud Järva forellijõgedel. Vaatuse aluseks on Järva Kalastajate Klubi arhiivis säilitatavad kalakaitse ja kontrollipüügilubade toimikud.

Kalakaitsest Järvamaal 1960-1994.a.

Kalakaitsereide teostati reeglina riigi palgal oleva keskkonnainspektori initsiatiivil, kes võttis endaga kaasa ühiskondlikud kalakaitseinspektorid. Reide võisid inspektorid läbi viia ka iseseisvalt. 1970-80-tel aastatel oli initsiatiivikaimaks inspektoriks Arno Saar. Tema meetodiks oli patrullida mitte niivõrd nädalavahetustel, kus nagunii oli ka nn. ausaid püüdjaid liikvel, kes röövpüüdjaid segasid, vaid käia väljas ka nädala sees, siis, kui jõgedel valitses suhteline vaikus, mis võimaldas röövpüüdjatel segamatult tegutseda. Lisaks olid forellijõgede lähedaste talude elanikest palgatud informaatorid, kes inspektsiooni kahtlastest tegudest informeerisid. Suurimaid tulemuslikumaid reide toimus 23. aprillil 1979.a., mil püüti kinni Vodja jõel Mäos kuuest röövpüüdjast koosnev grupp. 1993.a. oli riikliku inspektorina tegev keskkonnakordnik Jaak Alla, kellel on samuti suured teened kalakaitse edendamisel forellijõgedel.

Kalakaitse Järva forellijõgedel.

Kalakaitse tõhustamiseks forelli kudekeeluajal, mis kestis klubilise staatusega forellijõgedel 15. septembrist kuni 1 maini, eraldati Järva Kalastajate Klubi poolt selleks volitatud isikutele patrullide läbiviimiseks nn. kontrollpüügiload, mis kohustasid loa omanikku loale märkima ka kõik kahtlase mida jõe ääres nähtud, ning andsid ühtlasi töö kompenseerimiseks õiguse püüda reidi käigus ööpäeva jooksul üks forell. Forellipüügi hooajal, mis tollal algas 1. maist ja kestis 15. septembrini, oli seevastu lubatud püüda kolm, hiljem 4 forelli ööpäevas, kuna varud olid kasvanud. Kui 1985.a. anti kontrollreidideks lube 48 tükki, kusjuures tegu oli vaid ühepäevaste lubadega, siis edaspidi anti kontrollpüügilube, mis kestsid kudekeeluaja algusest kuni vana aasta lõpuni ja uue aasta algusest kuni hooaja alguseni. 1992. aasta jaanuarist aprilli lõpuni oli kontrollpüügilube väljastatud 67 tükki,1992.a. jaanuarist aprilli lõpuni oli väljastatud 45 kontrollpüügiluba, 1993.a. samal ajal aga tunduvalt vähem- 35 luba.Tunda oli hakanud andma majandussurutis, inimestel oli muudki teha. Püügihooaja lubade arv oli selleks aastaks tõusnud senise 300 loa asemel keskmiselt 500 loani aastas.

Ühiskondlikud keskkonnakaitse abiinspektorid kalakaitse alal.

Ühiskondlikke keskkonnakaitseinspektoreid kalakaitse alal oli 1986.a. kokku 55 meest, neist aktiivseimad Egon Põllu ja Ivan Seliverstov, Klubi endised juhatajad Robert Allpere ja Rein Zeemann. Vastavalt toimikule oli 1985.a. Klubi poolt läbi viidud kokku 116 reidi kokku 397 osavõtjaga.Vastavalt Klubi poolt 20. märtsil väljakuulutatud kalakaitsekuu graafikule oli reididele kaasatud inimesi kokku 40 eri ettevõtte raames. Selleks määrati kindlaks tehtavate reidide arv ja aeg, milleks oli kaks nädalat aprillis ja mais.Reidideks oli kulunud aastas kokku 1841 töötundi. 1992.a. oli läbi viidud kokku 170 reidi. Keskmiselt kuulus grupireidi 3-4 inimest. Käidi nii autodega, bussidega kui ka jalgsi. Reidide tulemusena oli 1985.a. koostatud 3 akti, korjatud ära 39 põhjaõnge, 2 mõrda, 5 võrku ja tehtud hoiatusi kahele röövpüüdjale. Teatatud reostusjuhte esines kolmel korral. Eriti oldi murelik reoveelodu ala pärast Paide all. Paar konkreetset näidet üksikisiku tasandilt: 1993.a. kevadreidide tulemusena oli loaomanik Toivo Jalakas Seinapalu jõelt Veskiarust ära korjanud 3 põhjaõnge, ühe vitsmõrra ja lisaks veel kolmed rauad metsloomade jahiks. Märtsis 1992.a. koostati akt jõe kaldal autot pesnule. Ettevaatlikumad oldi teadmatusest loata või keelatud püügiviisidega tabatud lastega. Arnold Tahur on märkinud oma 26 märtsi reidi kohta 1992.a., et „selgitasin poistele, kes võib püüda ja et selleks peab luba olema.“ Teate lõppu lisas ta uhkelt:“ Kontrollist on kasu.“ Alaealisi reeglina ei karistatud, kuid head pedagooglist selgitustööd tehti neil aastail küll. Nagu näitavad sissekanded lubadele, kontrollisid kontrollid sageli ka üksteist.

Juhtum „Kummipaadimees“ kui näide inspektorite teravdatud valvsusest

Peab ütlema, et oma kohustusi kontrollpüügilubade omanikud tundsid. Sissekanded lubadele on tehtud kohusetundlikult, ka siis, kui midagi kahtlast polnud märgatud. Sõltus ju hooajaloa saamine paljuski korrektsusest kontrollpüügil. Omaette humoorikakski kujunes lugu „kummipaadimees Pärnu jõel.“ Nimelt harrastas üks Paide kohalik vene keelt kõnelev elanik, kes seadusi ilmselt ei tundnud, forellipüüki kummipaadist. Seda püüdjat on ka käesolevate ridade autor näinud, püügiriistaks oli spinning, iseenesest lubatud püügiriist loa olemasolul. Paadist püük polnud samuti iseenesest keelatud, kuid kahtlust äratas see siiski, eriti sellistes valvastes eestiaegse kooliga meestes nagu Seliverstov ja Põllu. Oli alust arvata, et püüdjal puudus püügiluba. 1992.aasta 14. märtsil oli mees tabatud, kuid põgenes, oli aga selgunud püüdja nimi. Kokkuvõttes 3 märtsi ja 3 aprilli reidi kohta 1993.a. tuli aga nii E. Põllul kui I. Seliverstovil oma meelehärmiks märkida, et „kummipaadimees sõidab ikka Pärnu jõel,“ kusjuures kuu aega hiljem oli neil teada ka püüdja aadress. Nüüd sai vana kaadri mõõt täis. Appi võeti riiklik inspektor Arno Saar, ja 14. märtsil viidi läbi viidi eraldi aktsioon kummipaadimehe tabamiseks, kel õnnestus aga taas paadist vastaskaldale põgeneda. Peale seda juhtumit sigines aga toimikusse rahulolev teade:“ Kummipaadimeest pole rohkem näha olnud.“ See ja teisedki juhtumid näitavad käesolevate ridade autori meelest kahte nüanssi tollaste inimeste mentaliteedis- need on terav õigustundlikkus ja tugev tahe ning hool meie kalavete pärast.

Järvamaa forellijõgedel rakendatud kalakaitse tulemused.

Millised olid siis antud ajajärgul forellivarud neil jõgedel, kus lihtsurelikele oli antud patrullimisõigus jõgedel isegi keeluaajal? 1960-te aastate kestel lasti jõgedesse kokku 30 000 forellimaimu. Järva Kalastajate Klubi püügiaruanded, mida toetavad ka isiklikud kogemused, näitavad, et forellipüügi saagikus ühe ja sama arvu lubade kohta tõusis aasta- aastalt- keskmiselt 300 kg. aastas 1970-te aastate algul kuni 990 kg-ni 1989.a. Kontrollpüügiloaomanike poolt püütu moodustab sellest kaduvväikese osa- näiteks mainitud 1989.a. 100 kg. ja 1992.a. vaid 59 kilo. Varude olukorra paranemine võimaldas tõsta püütavate forellide arvu hooajal ööpäevas 3-lt isendilt 4-le isendile ja väljastada ka senisest rohkem lube. Märkimisväärne on ka suurte forellide esinemissageduse suurenemine püükides- näiteks mainitud 1989.a. koguni seitse forelli kaaluga 3 kg. ja enam, mida oli varasemast kümnendist rohkem. Aastasse 1983 jääb ka Eesti rekordjõeforelli tabamine Seinapalu jõest. Suurte isendite esinemine saakides tõendab, et ülepüüki ei ole toimunud. Huvitav on seegi, et mitmel pool on leitud, et Eesti Kalastajate Seltsi tegevus oli üks osa vastutegevusest okupatsioonile. Võrreldes kirjeldatud kontrollsüsteemi arenenud Euroopa riikides kehtivatega, tuleb tõdeda, et paljuski oli see neil aastatel sarnane, kui mitte parem, mis ilmselt põhjustas rootsi ajakirjaniku kerge kadedusenoodigi meie kalandusliku mineviku suhtes. Seega tuleb nõustuda ühe kontrollija rahuloleva tõdemusega:
„Kontrollist oli kasu!“

Allikad ja kirjandus:
Järva Kalastajate Klubi Arhiiv:

Kontrollreidid sektsioonidele 1985.a.

Kontrollpüügiload 1992-1993.a.

Graf, G. Õngesport. Käsiraamat kala- ja vähjapüügi spordi harrastajatele.Tallinn, 1933. lk. XI.

Kroon, K. Kui kalaspordiga oldi Euroopas…Suuri forelle Järvamaa Kalastajate Klubi haldusaegadest. Kalastaja nr. 29, 2003, lk. 61-69.

Krögerström, L. 2400 par ögon vaknar över fiskevatten. Fiskevarden, mars 2002.

Polonski, V. Kalaspordiorganisatsioonide tegevusest Eesti NSV-s 1959.a. Kalavetel. Tallinn, 1960, lk. 74-75.

Kalle Kroon
phil. Lic.

Forell soolaga ja soolata

Artikli originaal ilmus ajalehes Võitlev Sõna nr. 136; 20 nov. 1984 a. Autor Ilona Sääsk

Robert Allpere on õpetanud suurema osa oma elust matemaatikat ja seigelnud pea kõik nädalavahetused, puhkuseajad mööda metsi ning jõgesid. Sealjuures oli forellipüük ettekääne ja looduses viibimise vajadus. Aeg on pöördumatu, kunagised läbielamised settinud mälestuteks. Aga tahtmine käia ja näha on vanal mehel tugev, nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki

Seda ma soovitan, ärge autoomanikuga kalale minge. Tollel ei ole mõtteid muu kui oma masina jaoks, et kas rattad ikka veel all või juba varastatud. Sõitsin bussiga. Ikka ühes peatuses maha ja jõgesid pidi teise välja. Marsruute oli mitu, üks pikemaid Vahuküla alt Rutikvereni, kõrvalkäikudega kokku 40 km, poolteise päeva tee. Palavaga rändasin seal, kus allikad olid lähestikku. Nüüd jääksin janusse, sest enamik allikaid on kuivanud. Öösiti istusin ja kuulatasin. Ainult kord varakevadel pidin talust abi paluma: põhuvaalus magades olin hommikuks nii läbi külmunud, et ei saanud maast üles. Terve aasta vihtlesin ihust külma välja.

Jõe ääres ei käida ainult kala pärast, see oleks igav. Sõbrad imestanud, miks tean nii vähe taimenimesi. Mind mu teadmatus ei sega, isegi rahulikum on. Tuul liigutab kõrrekest. See vaateplt on nauditav ka ilma ladina keeleta. Looduses on minust saanud loomaaedade eitaja. Teadustööks ja võõramaa elukate näitamiseks on neid tarvis, mitte meie laste jaoks. Kui oled silmanud graatsilist metskitse, ennastunustavalt rohutitrsu püüdvat rebast, jälginud kotkaid poegi lendama õpetamas. Kui jänesed – argpükside võrdkujud – jooksevad sind mänguhoos vaat et jalust, ei saa loomaeda sümpaatseks pidada.
Igasugu ootamatusi on ette tulnud. Viskasin kord Oostriku kaldale pikali, oli kangesti palav pärastlõuna. Korin ja hirmus hais ehmatasid virgeks. Miski suur, karvane ja lehkav seisis silme ees. Siis see norsatas, tõstis pea ja astus edasi. Pikutasin täpselt põdra käigurajal.
Inimesed ütlevad halvustavalt: lähevad nagu põrsakari. Ja nagu ikka rahvasuu õiglane ja ülekohtune korraga. Varahommikul jõel oli kuulda, et suur loom prantsatab vette, ujub, ronib vastaskaldast üles. Kindlasti põder, mõtlesin. Kui tol oli maa jalge all, kostis väiksem sulpsatus. Nõnda üksteist korda järjest. Põrsakari läks! Põõnavale pesakonnale peale sattudes oli lugu vastupidine: põrsad vingusid, põõsad ragisesid, mina olin kuuse otsas, kult1 kuuse all. Tegi paar tiiru hoiatuseks ja sörkis perele järele. Loodus pakub üllatavaid pilte, mis mälust ei kao. Astudes mööda aprillikuist metsarada, jõudsin metsatukast välja. Järsku hektarite kaupa punast, nagu oleks väljale tõmmatud peale vaip. Hiljem taipasin – näsiniin õitseb. Järgmisel aastal valitses näsiniinide asemel võsa2. Palju muudki tookord nähtust enam pole. Näiteks Võlingit – metsikut ja suurepärast forellijõge, kus võis kohata põdralehma jõekasve söömas ja vasikat kaldal, vägevaid kuldkingapuhmaid, kadakametsa.

Kuivenduskraavid aeti sisse ja ilu hakkas hääbuma. Jõepöhja tuli vesiliiv, kadus forelli toit – põhjaloomakesed -, siis forell ise.3Ajapikku kallastelt kuldkingad ja kadakamets. Kunagi oli see paik, kuhu oli raske pääseda, kus oli raske lanti visata, kus ei jäänud iial kalata.
Meie vanad õhkame: mis kala see praegu on, vaat olid ajad ! Miks polnud – ise püüdsin üle saja forelli aastas, nüüd kümme – kakskümmend. Ainult et ma ei käi enam oma marsruutidel – jalad ei kanna. Aga havi on tõesti napilt. Viiekümnendatel aastatel püsis suurvesi luhtadel mai keskpaigani, praegu vaid mõni päev. Haug koeb ära, aga kude ei jõua kooruda. Mäletan, et pärast sõda kadus mitmest jõest forell. Alles organiseeritud kalameeste ilmudes selgus, et on siiski forellijõed. Eks röövpüüdmine vähenes, tugeva ja kõikesööjana võttis forell haugi üle võimust. Praegu on forelli pea kõigis meie rajooni jõgedes, kuigi ainult kuut kultuurkalakasvatustena kaitstakse.

Forelli üldkaitse-eeskirjad pole ideaalsed: keeluaeg 15.sept. – 30.nov. on liiga lühike.4 Suuremad kalad alles kogunevad kudekohtadesse. Ka keeluajaks antakse klubi liikmetele mõned kontrollpüügiload. Siis käivad mehed väljas ja avastavad ka hulga põhjaõngi.
Ise märkasin kõige rohkem röövpüüdjaid Oostriku jõel. Ükskord ei saanud lantigi visata, ikka hakkas põhjaõnge kinni. Lõikasime siis kirgliku forellipüüdja Tanel Mooraga 208 põhjaõngel nööri katki. 15 aastat tagasi5 lasti jõgi alla ja forell kadus, praegu on seda tagasihoidlikult.
Meenub õhtupoolik Seinapalu jõel 30 aastat tagasi. Leidsime 300 põhjaõnge. Kõik kuulusid ühele mehele.6 Metsik, kas pole?
Õige kalamees alla 30 cm forelli kotti ei pista (eeskiri lubab 25 cm). Oleme hädas poisikestega. Paide-alusesse jõkke on lastud noori kasvandusest ostetud kalu. Kriilevälja poisid kiidavad: ”Marudasti võtab!” Miks ei võta, tarvitseb vaid sõrme vees solgutada ja tiigikala ujub ligi.
”Pikad ka on?” küsin poistelt. ”Vaksased. Eks kass sööb ära”. Kes poleks poisina põdenud kalapüüdmise vaimustust. Paljudest said kirglikud kalamehed. Ainult praegu pole tegu viidikatega, vaid vaevaga hangitud ja kallilt kinni makstud forellidega. Ettevalmistamisel on plaan Pärnu jõe kaitsmiseks Vodja jõe sissejooksust Reopalu jõe sissejooksuni. Tähendab, enam ei tohi seal iga mees püüda, õngega ammugi mitte. Piirangut ei kehtestata kadeduse pärast, vaid noorte forellide päästmiseks. Klubi aastatepikkuse töö kalavarude soetamisel pole jooksnud tühja: kaitstavatest jõgedest püütakse suvel ligi pool tonni forelli.

Forell on terane kala. Mina pole nii hasartne kui Moora, kes Varangu vetruval kaldal kõhuli viskus, et lähemale roomates lanti visata. Peletad, kala kaob ta paariks tunniks kaldamutta. Mida rohkem loodus möllab, seda paremini võtab.
Rutikveres olnud sulane, tugev turd noormees, peremehe sõnade järgi natuke ohmu. Too visanud heinakaarelgi vikati käest, hüüdnud: “Pura võtass!” ja lidunud jõe äärde. Alati tõi ilusad suured kalad. Olen Rutikveres läbi elanud sama. Passisin õhtust järgmise lõunani: ei ühtki näkkamist. Äkki lõi tuulepuhang vee virvendama, poole tunniga püüdsin kolm haugi, neljas pääses otsast. Siis jäi jälle vaikseks ja jälle ei kalapoegagi. Ju too sulane ikka ilma muutust tajus. Forell näkkab kergesti. Põhiküsimus on, kuidas teda veest kaldale saada. Vastus tuleb vaevadega. Ma olen kala väsitanud, lasknud nööri järele. Kui forellil on rabelemisest võhm otsas, võtan käega välja. Igal pool nõnda ei saa. Moora proovis minu moodi, aga just vales kohas. Forell keris end kohe põõsastesse, Moora muidugi riietega järele. Põhi juhtus olema sügavalt mudane ja ronte täis. Forelli sai kätte, hulga kriime ja jubeda väljanägemise ka. Ise küll säras nagu Moosese pale.
Oma suurima 3,5 kilose püüdsin nii: algul oli tema vees ja mina kaldal, siis mõlemad vees, hetk hiljem mina vees ja tema kaldal. See oli võrdsete heitlus, kuigi üks võitles elu, teine lõbu pärast. Ometi küsimus KES KEDA? oli ja jääb. See teebki forellipüügi põnevaks.
Siinkohal võikski panna punkti. Aga peale püügikunsti on ka söömiskunst.

Üks mees uhkustas: “Lollid, te ei tea kui hea forell on, söö nagu heeringat!” Mõni soolab salpeetriga.7 See on sama mis margikonjakile piiritust lisada. Hõrk maitse kaob. Kui forelli tahetakse 24h pärast süüa, soolatakse 3 osa jämeda soola ja 2 osa suhkruga (nädalaseks säilitamiseks vastavalt 4 ja 1 osa). 800 gr kala kohta on soolanorm 80, suhkrunorm 25 gr.
Veest välja tõmmatud forell enam vett ei talu. Kala puhastatakse lapiga jõe ääres, soolatakse kergelt sisse. Põhiline töö tehakse kodus: lõigatakse tükkideks, kastetakse eespooltoodud segusse, surutakse tihedalt purki. Mahl peab tükke katma. Retsepti sain Johannes Laubelt, Paide endisaegse Põllumeeste Panga ametnikult. Tema tõi selle kaasa Peterburist.
Mõni aeg tagasi helistas tuttav. Ta ostis vikerforelli, soolas, nagu peab. Ainult punaseks ei tahtvat minna. Päris kuidas mul see õnnestub. Põhjus on muidugi forelli toidus, mitte soolajas. Pool aastat vabas vees ujunud tiigikalal läheb liha samuti punaseks, rasvakiht ja traani-maitse kaovad.8
Olen näinud9 forelli praetult (selleks kõlbab ju iga teine kala!). Ka valge viina kõrvale ei passi pärast kolmandat pitsi, siis on kama, kas haukad forelli, heeringat või kilu – keel maitsepeensusi ei erista. Jääb ainult teadmine: kallis kuramus!

Ümbertrükk valguskoopialt ja osad kommentaarid 26.03.2010.a. Enn Treufeldt

Allpool ajaloolase ja forellipüüdja Kalle Krooni koostatud Robert Allpere lühike eluloo kokkuvõte ja autori isiklikud mälestused temast.

Robert Alber (al. 1935.a. Allpere) sündis 12.12.1911.a. Narvas. Oma suurima kala püüdis ta noorpõlves 1926.a. Narva jõest – see oli 16 kg raskune lõhe – ja seda sootuks omapärasel viisil – käega. Tegu oli allavoolu triiviva poolsurnud isendiga, millele Allpere järgi ujus ja kaldale tõi.
Õpingutele Narva Gümnaasiumis järgnesid ülikooliaastad Tartu ülikoolis, matemaatika teaduskonnas – vahelduvalt katkestustega (oli vaja tööl käia et õpperaha maksta!) alates aastast 1934 kuni diplomi saamiseni 1942.a. Ülikooliaastail tutvus ta oma tulevase naise Loreida (Loore) Tõnissoniga, kes oli Aino (Maie) Tamme, tuntud eesti viiulipedagoogi õde, mõlemad aga kindral Tõnissoni lähisugulased. Ülikooliaastad eestiaegses ülikoolis olid põhjapanevad – välja kujunes hea eestiaegse kooliga haritud härrasmees inglise džentelmeni mõistes. Just inglise kasvatust, kuhu kuulus ka poks, pidas Robert väga tähtsaks. See on ka iseloomulik, kuna inglise-orientatsioon oli tollal väga tugev. Osalemine üliõpilasühenduses “Veljesto” andis juurde suurepärase humanitaarhariduse – osales ju selles seltsis terve tollane eesti humanitaareliit – Ants Oras, Karl Ristikivi, Bernhard Kangro, Hele Lüüs, Gustav Suits, Betti Alver, Heiti Talvik, Oskar Loorits ja mitmed teised. Poliitiline ilmavaade kujunes seetõttu sotsiaaldemokraatlikuks. Ülikooli ajal sai ta endale ka elupäevadeks külge jäänud hüüdnime “Zapik”. Nimelt avaldati tollal lehtedes omalaadset koomiksisarja, mille kangelaseks oli joonistatud suure lakaga lõvi nimega Zapik. Kuna Robertil oli juustest suur etteulatuv pahmakas, siis kandus see nimi temalegi üle. On huvitav, et sama hüüdnime all tunti teda ka hiljem Paides. Olen kuulnud tuttavaid teda selle nimega nimetamas. Eriti head suhted kujunesid tal Karl Ristikiviga. Ristikivi oli Veljestoga liitudes alles noorkirjanik, kes oli avaldanud ajalehtedes paar nalja- ja lastejuttu. Ainus kes neid seltsis lugenud, oligi Zapik.

1943.a. Tegeles ta suure konspiratsiooni tähe all eestlaste toimetamisega Soome. Nimesid ei nimetatud, Robert oli tulijal raudteejaamas Tallinnas vastas, tunnuseks kaela seotud käsi. Veel on räägitud seotusest nn Provintsiaalmuusemi asjaga 1947.a., nimelt avastati muuseumi pööningult relvaladu, asjasse oli pühendatud mitmeid veljestolasi. Täpsemaid andmeid ei avaldata kuni tänase päevani. Kellegi jaoks on asi siiani tundlik (Tanel Moora andmed mulle 2009.a.).
Aastast 1945, kui Narva oli maatasa tehtud ja põlistel narvalastel linna asumine keelatud, asus noorpaar elama Paidesse, majja Parkali tn. 20, mis kujunes hilisematel aastatel justkui kalameeste palverännukohaks. Sel aastal püüdis ta ka oma esimesed forellid. Kuna nõukogude võim saksa ajal välja antud ülikooli lõpudiplomeid ei tunnistanud, siis asus Allpere 1954.a. Tallinna Polütehnilises Instituudis õppima majandust, jätkates õpinguid samal alal Tartu Riiklikus Ülikoolis aastail 1954-1957, kuid õpingud jäid lõpetamata. Õpe toimus kaugõppevormis, paralleelselt õpetas ta tollal Paides asunud Tööstus-Kaubanduskoolis matemaatikat. Tunda oli nõukogude võimu surve – Veljestosse kuulumine jättis oma märgi, nagu ka saksa võimu aegne diplom. Aastail 1963-1968 töötas ta Teede Remondi- ja Ehitusvalitsuse Paide osakonnas. Neil aastail oli ta vahelduvalt Paide kalaspordiklubi juhataja ning samuti ka Paide kalastajate klubi TREV sektsiooni juhataja, püüdes rohkem forelle kui ülejäänud sektsiooni liikmed kokku, keskmiselt kuni 100 isendit aastas. (Olgu siinkohal lisatud väike täiendus forellisoolamise retseptile nagu ma ise seda Roberti käest kuulsin – soola-suhkru segu, milles soola 2 osa ja suhkrut 1 osa, tükid lõigata 3 cm. laiusteks, siis sooldub ühtlasemalt läbi. See retsept tõepoolest töötab). Järgnevad aastad kujunesid väga hea hariduse omandanud mehele nagu dissidentidele ikka – katlakütjana. Õiendanud katjakütja eksamid, töötas ta alates 1968.a. kuni pensionini Mäo KEKis, ja veel peale pensionile jäämistki katjakütjana Autotranspordibaasis nr. 10 Paides (nüüdne Assotrans) – nii nagu paljud dissidendid, põlu alla pandud kirjanikud ja luuletajadki tolleaegses Eestis.

Minu esimesed mälestused selles perekonnast ja majast pärinevad 1970-te alguses. Nimelt olin ma n-ö mitme pere laps, üldse suhtlesid inimesed tollal aktiivsemalt kui praegu ja kuna mu ema kolleegiks oli ka mu viiuliõpetaja Aino Tamm, siis võttis ta mind mitmele poole kaasa, muuhulgas ka Allperede poole. Minu mänguasjadeks said seal seninägematud kalakujulised esemed, konksud küljest võetud, ja toredad mängida. Saatuse irooniana sattus üks neist aastaid hiljem järgitegemiseks uuesti minu kätte. Mu esimeseks kalaks oligi forell. Särgi või viidikaid ei oska ma tänase päevani õngitseda. Kuna mu pinginaaber Jaan Reinok elas Mäos, end. Aniküla kõrtsis Tallinn-Tartu mnt ääres, siis tutvustas ta mind ka Vodja jõe ja forellidega. Murdejooneks kujunes aasta 1978, kui tekkis tungiv vajadus kalandusliselt areneda. Robert võttis mu vastu – sedapuhku juba siis konkreetsel teemal landid ja forellipüük .Ta andis järgitegemiseks kaasa pöörlevate lapakaid ja kaks puulanti. Neist üks eelmainitu, nn Killer (ehk Rapala) tüüpi lant, mille küljed olid kaetud alt tinapaberi, selle peal punase tutipaelaga, kõht valge, selg must ja teine nn luts tüüpi lant, üheosaline, veidi lapik, eest laiem, tagant kitsam, küljel tinapaber, selle peal nailonkardina ruudustik, kõht valge, selg tindiga mustjaks värvitud. Tegin neist koopiad ja paar päeva hiljem, kui kalaspordiveteran Egon Põllu mind 13-aastast poisikest Vardjale kutsus, sain mainitud luts-landi koopiaga oma elu esimese landikala – haugi. Kuid juba kolmandal viskel oli ühest käänakust landi poole viskunud ka korralik forell. Mis sest, et minu kui alles oskamatu valmistaja landil mängu polnud, vaid ta ajas külge ees nagu Jorh Adniel Kiir, kuid ta ujus põhja ligi ja peksis jõe muda-liivapõhjast oma pleksiklaasist keelega üles jaanipäevases loojangupäikeses nii ahvatlevaid mudapilvekeste ridu… see saigi määravaks (olgu siinkohal tänatud Kalvi Sõmera, kes selle luts-landi Allpere tehtud originaali kui kalli lapsepõlveaja mälestuse mulle soostus müüma!)
Järgnes pikaajaline tutvus, kus ei piirdutud üksnes kalandusteemaga. Tartu Ülikooli astununa kujunesid jutuajamiste põhiteemadeks kirjandus ja luule, hariduselu eesti ajal, ja eeskätt muidugi Veljestos ja Tartu ülikoolis. Lugesime teineteisele luuletusi, vestlesime kirjanikest, luuletajatest ja ikka ja jälle kujunes üheks meelisteemaks Alver ja Talvik, kuid ka Ristikivi kui luuletaja. Eriti mõjus oli Ristikivi:

“Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas,
mõnikord mõtlen, et läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas…”

Luuletuse lõpp räägib kodumaatusest – vihje Ristikivi pagulusele, siit ka üldse selle põlvkonna traagikale sõja-aastail ja peale sõda. Ja iga kord kui luuletus lõppes, vaatas ta mulle oma sügavsiniste silmadega pikalt otsa ja see pilk oli täis valu… Leidus ka kelmikaid ja humoorikaid lugusid, nagu Ants Orase ja Hele Lüüsi pulmapeost, jt.
Kui piirid lahti läksid, siis avanes mul Rootsis võimalus mitme omaaegse veljestolasega, sh ka Hele Lüüsiga, lähemalt tuttavaks saada ja ka ühiseid mälestusi koondada. Ühtlasi panin tähele nende eestiaegsete inimeste elunägemust ja programmi, mis eeskätt oli suunatud tervikliku elutunnetuse poole. Niihästi Aino Tamm kui R. Allpere, nagu ka paljud eestiaegsed muusikakooli õpetajad, keda tundsin, panid peale vaimse arengu suurt rõhku liikumisele. Väga kirglik jalgsikäia oli Aino, kellega ma lapsepõlves pikki matku kaasa tegin ja veelgi kirglikum Robert. Sellega seondus ka looduslähedus ja aktiivne eluhoiak. Mõistagi tõid tervislikud eluviisid ka tugeva tervise. Arsti need inimesed vaevu tunnistasid. Robert Allpere oli väga palju lugenud mees, kuid samas tegi ta ka aktiivselt sporti. Peale poksitreeningute mängis ta lauatennist (eriti head olid tema kaugservid), olles selles vallas ka treeneriks ja eriti kirglikult mängis ta inglise härrasmeeste kaardimängu – bridži, mis on mäng mõtlevatele inimestele. Bridzi võis ta ööpäev läbi taguda. Samuti meeldis talle televiisorist jälgida kriminaalfilme, kuivõrd ka seal pakutakse üht-teist analüüsimis- ja mõtlemismvõimele. Antud elupäevadest tuli võtta kõik, sestap algas aktiivne elu juba kella kuue paiku hommikul.
Käitumiselt oli Robert Allpere väga vaoshoitud, härrasmehelik. Ta ei näidanud iial välja oma pahameelt, isegi kui üle näo libisev pettumusevari seda reeta võis, ei karjunud kellegi peale, vaid ütles mingi probleemi puhul ikka – “hea et see veel niigi läks.” Kuid olukordades, kus oli tegu ilmselge kellegi poolt toime pandud lolluse, hoolimatuse või rumalusega, võis ta minna sarkastiliseks, millel oli oma pedagoogiline mõju – ta nimelt ei mõistnud eksijat hukka ega hakanud teda hurjutama, vaid lükkas irooniliselt veel takkagi. Olgu toodud selguse mõttes üks näide, mida juhtusin pealt nägema.

Sõideti kalastusklubiga suure kala võistlusele Tori-Jõesuusse. Sõit toimus bussiga. Üks noorem püüdja viskas oma spinningu hooletult ukse juurde nurka, ise veel praalides – ”las ront vedeleb seal.” See toimus Roberti silme all, kes selle peale bussijuhile hõikas, nii et terve bussitäis rahvast seda kuulis:”Bussijuht, tee tagumine uks lahti, viskame selle rondi kohe välja!” Tollel mehel hakkas silmnähtavalt piinlik.
Purjus inimesi Robert ei sallinud – selles mõttes on siintoodud artikli lõpp veidi n-ö “märgist mööda” (sellele viitas ka kõneluses minuga Roberti tütar Mari, kellega artiklist rääkisime), sest Robert oli karsklane, nagu seda oli oldud ka “Veljestos”. Kord sõitsime temaga koos bussiga Väinjärvele. Müüsleris tuli peale purupurjus mees. Panin tähele, kuidas Allpere silmnähtavalt turri tõmbus.
Ka oma eluõhtusse suhtus Robert Allpere filosoofiliselt ja terviklikult, tõdedes 1994.a., et “eks ole juba elatud küllalt.” Selles peegeldub suure haritlase ja loodusemehe filosoofiline rahu ja mõistmine. Tema viimane retk kalavetele toimus pool aastat enne lahkumist, tema lemmikjõele Võlingile. Tegu ei olnud püügi, vaid hüvastijäturetkega.
Nii on ka Võlingile rajatud ja üle-eestilise tuntuse saavutanud kunstkoelmu mälestusmärk Robert Allperele kui Eesti ühele suurimale forellikütile ja inimesele.

P.s. Lisaksin veel ühe väikese n-ö viktoriiniküsimuse: Üliõpilasühenduses “Veljesto” tarvitati peale kohvi ja tee veel ühte jooki, nimega “Kuremariin”. Mis joogiga on tegu?

*2011 aastal möödub 100 aastat R. Allpere sünnist. Tema suhtumine loodusse ja kalapüüki (eelkõige forellipüüki) jäävad eeskujuks pealekasvavatele kalameeste põlvkondadele. Tema forelli soolamisõpetust soovitan kindlasti katsetada – üks parimaid. (E.T.)


1. Tegelikult vast ikka emis? (E.T.)
2. On küsitav, kas ikka näsiniin taandub aastaga võsa ees. Küllap tegu pisut kunstipärase liialdusega. (E.T.)
3. Praeguseks on asurkond kuigivõrd taastunud. (E.T.)
4. Klubilise majandamise alla kuulunud jõgedes oli keeluaeg aastail 1961-1970 15.sept.–1.juun. ja alammõõduks 19cm, 1970 kuni uue korrani 15.sept. – 1. mai, alammõõt 25cm. (E.T.)
5. 1969 (E.T.)
6. Härrasmehena “unustas” R. Allpere maalikunstnik E. Kits’e nime mainida! (K.K.)
7. Soolale lisatakse veidi naatriumnitrit – E250. (E.T.)
8. Kas ta võis ka tegelikult nii arvata? Ilmselt autor ei näidanud Allperele artikli lõppversiooni (E.T.)
9. Pange tähele – mitte maitsnud vaid “näinud”! (E.T.)’

Kalle Kroon
mag. art

Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis

Siin-seal kirjanduses on pakutud, et ajalooliselt piirdus jõeforelli looduslik levila meil vaid paari jõega Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seevastu Kesk-Eesti jõgedesse asustas forelli inimene või pääses ta levima kalakasvandustest. Kas see siiski oli nii?

Uudse allikana selles vallas uurisin Rootsi-aegseid revisjoni- ja vakuraamatuid Eestimaa kubermangu Järva kreisi kohta aastaist 1686–1689 [1]. Tollase revisjoni käigus hinnati mõisate kõiki tulusid ja tuluallikaid: nii põlde, heinamaid, metsa kui ka eraldi kalandust ja kalapüüki. Käsitlen Pärnu jõe vesikonnast Vodja ja Prandi jõge ning Põltsamaa jõe vesikonnast Norra oja – Oostriku jõge ja Preedi jõge.

Pärnu jõe vesikond

 

Vodja jõgi. Rein Järvekülg pakub suurteoses “Eesti jõed”, et “Vodja jõe jõeforelli asurkond pärineb tõenäoliselt kohaliku (Vodja) mõisniku v. Tolli poolt 1870. aastail rajatud Eesti esimese forellikasvanduse tiikidesse mujalt introdutseeritud ja tiikidest jõkke pääsenud isendeist. 19. sajandi lõpul oli jõeforell M v. zur Mühleni (1898) andmeil Vodja jões üsna sage, mujal Pärnu jõestiku ülemjooksu piirkonnas puudus” [2].

Rootsi-aegsetes materjalides on Vodja mõisa kalavete kohta mainitud, et „mõisa juures on üks väike jõgi (Vodja – K. K.), millest siiski harva mõningaid väikesi hauge ja särgi ning lutse püütakse, muus osas aga pole sellel mõisal üldse mingit kalapüüki“. Forelli seal mainitud ei ole. Mäo mõisa kohta on aga märgitud, et mõisa alt voolavast jõest (seega samuti Vodjast) püütakse veidi kala ahingute ja liividega, saadakse “hauge, särgi ja vahetevahel mõningaid väikesi forelle (.. stundom någre små foreller)”. Paide alt voolavast Paide jõest (st. Pärnu jõest) ei olevat saadud aga rohkemat kui väikesi hauge, särgi ja talviti lutse [3].

Niisiis näeme, et tehisveekogusid, millest saanuks kalanduslikku tulu (sääraseid tähistati mõistega “veskikalastus“ (qvarnfiske) või “tiigikalastus” (dammfiske), ei olnud 17. sajandi lõpul ei Vodja ega ka Mäo mõisas. Seega, jõeforell elas Vodja jões täiesti looduslikult juba kakssada aastat enne sihipärase forellikasvatuse algust Eestis. Kui Järvekülg oletab, et jõeforell introdutseeriti von Tolli tiikidesse ja sedakaudu Vodja jõkke mujalt, siis nüüd avaneb alus oletada otse vastupidi: et von Toll sai oma tiikidesse kalad samast Vodja jõe looduslikust jõeforelli asurkonnast.

Prandi jõgi. Järvekülje andmeil ei leidunud jõeforelli Prandi jões veel 19. sajandi lõpul, aga 1939. aastal lasti jõkke 5000 meriforellimaimu, kellest ilmselt pärinebki jõe praegune asurkond [4]. Jõel asunud Veskiaru vesiveski viimase omaniku järeltulija Karl Tahvese sõnutsi olla jõeforelli Prandi jõkke toonud Prandi mõisnik 20. sajandi algul. 1930. aastatel olevat forelli juba nii palju siginenud, et ahinguga raiutud kalu võidi kasutada ka raha asemel näiteks arstivisiitide tasuna [5].
Jõeforelli ei maini ka Rootsi-aegsed materjalid: Prandi mõisa kohta on märgitud, et mõisa alt allikjärvest lähtuvast ja Paidest mööduvast jõest “ei püüta mitte mingit muud kala peale väikeste haugide ja lutsude” [6]. Tekib küsimus: kui jõeforelli Vodjas kuigivõrd siiski leidus, miks ei olnud teda siis sealsamas kõrval Prandi jões? Tänapäeval on mõlemad jõed tuntud heade forellijõgedena. Kas takistasid toonased Luisu ja Veskiaru veskipaisud?

 

Põltsamaa jõe vesikond

 

Norra oja – Oostriku jõgi. Norra mõisa aedniku pojapoeg on pakkunud, et jõeforell sigines Norra ojja ja Oostriku jõkke 20. sajandi algul viimase Norra mõisniku käsul: forellid toodi tündrites Preedi mõisa forellitiikidest ja lasti allikatesse lahti, seega introdutseeriti [7].

Rootsi-aegsetes materjalides on aga Norra mõisa kohta märgitud, et peale Põltsamaa jõe (siin Paala jõgi: Palske åån, Oberpahlske åån), kust püütakse hauge, ahvenaid, särgi ning vähke, püütakse väikesest jõest otse mõisa all (st. Norra ojast) vahetevahel “mõningaid väikeseid forelle ja hauge (.. någre små foreller och gieddor fånga)”. Kuna Oostriku vesiveski tollal juba tegutses, siis oli püüdjaks tõenäoliselt mölder, kes sel viisil tasus mõisale osa rendist. Lisatud on, et “mingit kalamajandust ega kalapüügivahendeid mõisas ei ole üldse mitte” [8]. Seega, tollast Norra mõisnikku kalastamine ega kalandus otseselt ei huvitanud. Siit nähtub, et jõeforell elutses Norra ojas ja Oostriku jões juba vähemalt 300 aastat tagasi ning on üsna kindel, et see ei olnud sihiliku inimtegevuse tulemus.

Preedi (Varangu) jõgi. Preedi jõgi saab alguse kunagise Varangu mõisa alalt, Rootsi aja lõpul läbis see Preedi mõisa ning piirnes nii Väinjärve mõisa kui ka Ervita mõisaga. Lähikonnas asusid veel Vahuküla ning Kapu mõis. Rootsi-aegsed materjalid nende mõisatega seoses forelli ei maini.

Varangu mõisa kalanduse kohta pole seal üleüldse mingeid andmeid, kalandusega ei olevat tegeldud ka Vahuküla mõisas. Preedi jõkke suubuvat ning tänapäeval hea forellijõena tuntud Vahuküla allikajõge ei ole üldse nimetatud. Preedi mõisas püüti kala Põltsamaa jõest (siin Piibe jõgi, Pypska åån) ja väikesest „ojast,“ mis otse mõisa alt läbi voolab (Preedi jõest): hauge, ahvenaid, särgi, väikseid lutse ja vähke. Kapu mõisa kalandus oli äärmiselt tagasihoidlik: Põltsamaa jõest (siin Mõhkjõgi, åån Muchejöggi) olevat vaevu midagi mõisa tarbeks püütud. Ervita mõisamaade piiril kulgevast jõest püüti hauge, ahvenaid, säinaid, lutse ja vähke. Väinjärvest saadi ahvenat, haugi, säinast, linaskit, särge ja “tähelepanuväärselt suuri vähke”. Väinjärve mõisa maal kulgevast jõest, mille nimi oli tollal Mustjõgi (Mostska åån) ja mille all tuleb tõenäoliselt mõista nüüdset Preedi jõge või mõnd lisajõge, püüti säinaid, ahvenaid ja hauge ning “ühte ja teist väikest kala”[9].

Kohalikud mäletavad, et veel 1930. aastatel Preedi jões forelli polnud, kalasaagis leidus vaid ahvenat ja haugi [10].

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Kesk-Eestis, nii Pärnu jõe ülemjooksul Vodja jões kui ka Põltsamaa jõe vesikonnast vähemalt Norra ojas ja Oostriku jões elas looduslik jõeforell juba 17. sajandi lõpul. Eraldi torkavad silma kaks asjaolu. Esiteks, jõeforelli asurkond ei olnud ilmselt kuigi tugev: nii Vodja kui ka Norra mõisa kohta on öeldud, et saagis leidub forelli puhuti ning kalad on väikesed. Võimalik, et selle põhjustas inimtegevus –vesiveskid, paisjärved, veskipaisude allalaskmised ja tõstmised –, mis forelli asurkonda ja kudetingimusi ei soosi. Teiseks, jõeforelli on mainitud leiduvat vaid mõlema vesikonna ühes jões, kuigi ka naaberjõgesid tuntakse tänapäeval forellijõgedena ja need leiduvad ka lõhilaste kude- ja elupaikade nimistus [11]. Pole päris selge, miks jõeforelli levila oli praegusajaga võrreldes nõnda piiratud. Oletatavasti soodustas selle kalaliigi (taas)levikut veskipaisude järkjärguline kadumine möödunud sajandil.

 

Kalle Kroon