213 pudelit ja purki

Järgnev artikkel on ilmunud ajakirjas Kalastaja nr 82, järjena eelmisele samasugusele aktsioonile. Vastavalt ajakirja sihtgrupile on artikkel on kirjutatud suunitlusega kalastajatele. Kuna teema on aga laiem ja ei puuduta ainult kalastajaid, vaid kõiki looduses liikujaid, siis väärib see teema ka laiemat kõlapinda. Pole ju kaldale maha jäänud prügi omanikud pelgalt hooletud kalastajad, vaid ka nii mõnedki teised looduses liikujad.


Kuna kohe-kohe algav kevad meelitab loodusesse liikuma aina rohkem rahvast, siis kutsun lugejaid üles jätkuvalt looduses puhtust hoidma ning tegutsema ka selliselt, et naastes oleks loodus vähemalt sama puhas või puhtamgi kui sinna minnes.

Head lugejad, kas mäletate veel aastatagust lugu Kalastaja 78. numbris, kus mu sõber Karel kirjutas veekogude äärest korjatud taarast loo? Kui ei, siis tasub kindlasti lugeda. Seekord kirjutan sellest mina, kuna probleem on endiselt olemas ja ega me ei lootnudki, et olukord aastaga paraneb. Me ei arva ka, et taarat ja muud prügi jätavad veekogude kallastele Kalastaja lugejad.

Pigem eeldame, et Kalastaja lugeja, kui ta juba on ajakirja enda harimiseks kätte võtnud, on pigem just sellest leerist, kes hoolitseb ümbruskonna, kalavarude ja jätkusuutliku kalapüügi eest. Nii ka meie, kuid paraku leidub rohkelt kalastajaid, kes ei suvatse enda järel puhtust hoida. Illustreerimaks probleemi tõsidust, korjasime sõber Kareliga ka sel aastal jõeforelli püügihooaja jooksul meile kallastel ette jäänud taara kokku ning juuresolev pilt kogunenud hunnikust peaks rääkima enda eest.

Numbriliselt väljendades oli hunnikus 213 plekkpurki ja klaaspudelit. Väärib mainimist, et enamiku kogutud taarast moodustasid alkoholipudelid ja -purgid. Alkoholitarbimine ja kalastamine on rahvasuus kohati sünonüümiks saamas ja isiklikult on mul selle pärast häbi, kui seltskonnas tuleb jutuks minu kalastushobi. Kultuurses kalapüügis võiks alkoholitarbimise siiski kõrvale jätta. Probleem on seda teravam, kui kalale on mindud autoga.

Olen oma kalapüügikäikudel mitmel korral eramaade omanikega teravalt kokku põrganud. Nagu meie, kalastajad, hästi teame, ei suhtu maaomanikud meisse just alati positiivselt. Olen neilt otse küsinud, et mis neid kalameeste juures häirib. Kõige esimese põhjusena mainitakse mahajäetavat prügi. Ühel kevadel näitas maaomanik mulle kohta, kuhu suurvesi plastikpudelid, plekkpurgid ja muu prügi kokku keerutab ning tal on arusaadavalt kõrini selle rämpsu igakevadisest koristamisest. Lõpuks ongi neil lihtsam hakata kalastajate vaba liikumist oma maadel piirama.

Loodan, et mäletate veel Pirita elanike korraldatud aktsiooni, kus ühel kevadel pandi iga lumest välja sulava koerasitahunniku juurde väike kollane silt tekstiga „Sitt peremees“. Sellise tegevuse tulemusel oli ühel hetkel kõigile, ka sittadele peremeestele, kogu probleem korraga näha, kui pargialused siltidest kolletasid.

Sellega oli probleem adresseeritud ja lahendus seega kiire tulema. Kas nüüd saaks sama teha veekogude kallastele jäetud prügiga? Probleem on aga selles, et seal ei käi peale kalameeste just palju teisi inimesi, seega tuleb probleemi ilmestamiseks see prügi sealt ära tuua ja selle kogust ühe suure hunnikuna näidata.

Küsite, et mida me nende taara korjamise aktsioonidega öelda tahame, mina ju ei jäta endast prügi maha. Tõepoolest, kiitus teile, kes te hoiate looduse puhtana, aga ma usun, et me suudame ka enamat. Antud juhul ei piisa eeskujuks olemisest ainult oma tegudega, vaid oluline on seda ka sõnades väljendada nii oma sõprade, tuttavate kui ka võhivõõraste ees. Kutsume üles ka teisi algatama või osalema sarnastes aktsioonides ja näidakem tulemusi avalikult, sest nagu juba vanasõna ütleb – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!

Maaparandus – vee elustiku suurim vaenlane?

Inimene on läbi aegade hinnanud veekogusid ja nende lähedust. Põhjused on ulatunud joogiveest ja transporditeest kauni vaate ja erinevate puhkamise vormideni. Tänapäeva Eestis (ja mitte ainult) asuvad kõige kallimad elamukrundid just veekogude läheduses.
Suur osa inimesi ei kujuta ette puhkust ilma veekoguta, olgu selleks siis soov supelda, kalastada või paadiga sõita ja loodust nautida. Kuid mida me peame veekogu juures peatähtsaks ja hindamisväärseks? Vastus sellele küsimusele sõltub eelkõige vastaja enda meelistegevusest või vajadusest veekoguga seoses ja ka veekogust, millest käib jutt.

Üks üldine ja läbiv vastus oleks kindlasti puhas vesi. Sellele järgneks supleja puhul tõenäoliselt puhas liivane põhi ja rand. Veematkaja ütleks, et jõgi peaks olema kaunite vaadetega ja soovitavalt vaheldusrikka voolumustriga, järv liigse taimestikuta. Kalastaja vastust ilmselt ei peagi märkima. Seejärel astub areenile aga maaparandaja ning teatab, et jõgi peab olema sirge ja takistusteta, et viia kiiresti kõik liigne vesi minema, puhtus ei oma tähtsust, järv võiks olla madalam, et hoida ümberkaudsed põllud kuivana.

Viimanegi seisukoht on justkui arusaadav, sest võitleb ju üllas Melioraator õilsa asja nimel – et meil kõigil oleks midagi hamba alla panna ja mets rohkem sisse tooks. Eestis, kus sajab rohkem, kui ära aurab, on paljud maad liigniiskusega hädas ja vegetatsiooniperiood lühike, mistõttu on vaja põld ruttu kuivatada, et traktor peale saata. Tammsaare abil on meile juba koolipõlves kõvasti pähe taotud, et üks õige eestlane peab ikka kraavi kaevama ja sood kuivendama. Tehke kõvasti tööd, siis tuleb ka armastus!

Hiljem on hakatud aga ütlema, et tööd ei tule teha palju, vaid targalt. Olen ikka imestanud, kas tõesti ei saa teisiti süüa kasvatada, kui peab selleks tugevasti maad melioreerima ja üleüldse intensiivselt (=mürgid+väetised) majandama? Ühe endise Maaülikooli tudengi tänuväärses tõlkes on Eestiski avaldatud jaapanlase Masanobu Fukuoka raamat “Ühe kõrre revolutsioon”. Selles kirjeldab too harukordne persoon, kuidas ta 25 aasta katsetamise tulemusena töötas välja nn loodusliku maaviljeluse, mille jaoks pole vaja kasutada masinaid, pole vaja mulda üldse ümber pöörata, pole vaja pestitsiide-herbitsiide ega keemilisi väetisi. Kõik kulgeb kooskõlas loodusega ja sealjuures on saagikus sama, mis rasketehnikaga nn intensiivmajandajatel ja saagi omahind… väiksem. Muidugi, ta tegi seda Jaapanis, teistsuguses kliimas, ent juba praegu on leitud sarnaselt töötavaid lahendusi ka Eesti jaoks. Maheviljelus või permakultuur on otsingu-märksõnad.

Küsite, et mis on sellel pistmist maaparandusega? Niipalju, et maaparandus kuulub oma olemuselt intensiivse ja mitte loodusega kooskõlas oleva maaviljeluse juurde. Olles rääkinud mõnegi suurpõllumehega, kinnitavad nad, et kõrgemaid põllumaid pole vajagi, madalaid maid pole aga eriti mõistlik kuivenda. Head nahka viimastest nagunii ei saa. Niitmiseks ehk kõlbavad (nb! eurotoetused!), aga üldiselt jäävad pigem karjamaadeks. Miks seda siis endiselt tehakse?

Maaparandus ei koosne ainult drenaažist. Süsteemi olulised osad on kogujakraavid ja eesvoolud. Nende kõigi kombinatsioonis peaks vesi ruttu ära voolama ja maa tahedaks saama. Kraavidel on aga see häda, et loodus pressib peale ja nad kipuvad kinni kasvama. Oma tõhus osa on selles põldudelt nõrg- ja drenaažveega saabuvail väetistel ning metsast leostuvail toiteainetel, samuti setteil. Vaja kraave puhastada. Samuti nn eesvoolusid, mis paganama jonnaka looduse tõttu ikka tasapisi looduslähedast ilmet tahavad võtta. Kuigi taas – mitte ainult looduse tõttu. Sette tekitajaks, mis sängi ristlõiget kahandab on suures osas inimene ise… oma maaparandustöödega. Loodus aga lihtsalt toimib enese seaduste järgi, mille kohaselt sirge säng loogeliseks tahab kiskuda, mida siis inimesel omakorda kindlasti on tarvis jõuga takistama minna.

Settest rääkides. Uuringuid, kust sete pärineb, on mitmeid. Ühe täpse ja põhjalikumana saab tuua Põhja-Iirimaa Bushi jõe valgala uuringu tulemused (Vt tabel 1).

Tabel 1. Settekoormuse allikad Bushi jõe (Põhja-Iirimaa) näitel [1]

Hõljumi setted,(suspended load) Sängisetted,(bed load)
Maaparandussüsteemide korrashoid 59,9% 31,8%
Kallaste erosioon 1,8% 58,7%
Maaharimine 36,6% 7,5%
Metsatööd 1,2% 2,0%
Osakaal kogu koormusest 94,6% 5,4%

Nagu näha annab suurima osa settekoormusest hõljum, mis pärineb valdavalt maaparandussüsteemide hooldusest. Sängisetteid on vähem ja neist olulisma osa, kallaste erosiooni, peamine põhjustaja oli Bushi jõel kariloomade vaba ligipääs. Viimane viitab vajadusele loomade jootmiskohad jõest või järvest eraldada ja mitte lubada loomi otse veekogusse. Sel on Briti saartel olnud ka oluline rõhk jõgede taastustöödel.

Kallaste erosioon tulneb aga lisaks jõe loomulikust “tungist” meandreeruda ehk lookeid moodustada. Eesvoolude uljast tehnilist nime kandvate endiste jõgede ja ojade sirgeks kaevatud sängid on aga pahatihti nagu joonlauaga tõmmatud. Mõni ime siis, et jõgi kaldaid uuristama kipub.

Siinkohal tasub meenutada, et kuigi maaparanduse objekt on enamasti põllumaad, kasutatakse seda vähemalt samavõrd kuivenduskraavide rajamise näol metsamajanduses. Selles osas pole Iirimaa näide enam ka piisavalt adekvaatne, sest selle maanurga pindala on vaid 10% ulatuses kaetud metsaga [2]. Meie oludes on metsadest ja metsatöödest lähtuvad mõjud ilmselgelt kordades suuremad. Need seostuvad nii sette ja toiteainete sissekandega, kui veerežiimi muutustega, olles lisaks olulises seoses raiete teostamisega [3]. Kuivenduse mõttekus metsas on taas iseasi. Nimelt pole mitte kõigis metsatüüpides sellest kasu, mis on leidnud ka teaduslikku kinnitust ja samas pole kõiki seda mõjutavaid faktoreid sageli teadagi [3]. Seetõttu ei saa imeks panna tähelepanekuid, mille kohaselt vaatamata ulatuslikele metsakuivendustele, pole mõnel pool metsa boniteet kuigivõrd paranenud [4].

Sellest hoolimata jätkatakse sageli justkui nõukaaegse plaanimajanduse vaimus kunagi juba rajatud maaparandussüsteemide uuendamist. Lihtsalt sel põhjendusel, et noh, see on ju juba olemas. Vaevumata süüvima, kas või mil määral sel mõtet on? Värske näide on Endla LKA ja Võlingi jõe hoiuala naabruses asuvate soovikute kuivenduse taastamise projekt. Asja uurides selgub muuhulgas, et põhiliselt kasvab tänu kraavile hästi vaid kaldale end seadnud ja siinsele metsale pigem ebatüüpiline kuusk ning juba mõne meetri kaugusel kraavist pole puude kasvus erilist edenemist märgata. Samuti on varasemad kraavitööd kandnud eesvooluks oleva oja tublisti setteid täis, tõstes selle veetaset ja muutes nii kraavide alamjooksud toimimatuks ja lähemad metsaeraldised veel niiskemaks, kui need olid enne. Majandushuvi mõneks aastakümneks tagaks siin vaid looduskaitsealuse eesvoolu kallale minek ja seejärel ilmselt juba ka selle suubla süvendamine jne.

Kuivenduskraave settekoormuse allikana üldiselt mõistetakse ja kaevatakse leevenduseks nn settetiike. Kuigi päris sageli ei kaevata ka! Teades, aga et suurim settekoormus kraavidest lähtub nende rajamise ja hooldustööde ajal, tuleb küsida, millal need tiigid kaevatakse? Kas siis kui kraav on valmis/puhastatud ja suurem osa, mis tulla sai, on ammu allavett läinud? Kuigi näiteks RMK-l on isegi metsakuivendus-süsteemide majandamise strateegias kirjas, et esimese asjana enne kuivendusvõrgu rekonstrueerimist tuleb rajada settebasseinid ja sama soovituse leiab metsakuivenduse heast tavast [5; 3], räägivad looduses viibijate tähelepanekud ometi muust.

Lisaks on aga settebassein üksi üsna nõrk abinõu settekoormuse vähendamisel, suutes olenevalt dimensioneeritusest kinni pidada vaid suurema kruusa- ja liivapuru. Peenemad osakesed settivad selleks liiga kaua, et vee bassinis viibimise aja jooksul sadeneda. Nii kulub juba 0,02 mm mõõtu osakesel meetri sügavusele settimiseks aega terve tund. Et sellised kübemed, mida kraavi uhtvas vees võib leiduda tohutult, basseinipõhja setitada, peaks selle voolukiirus olema ristlõike laiendamisega viidud alla 5 cm/s ja basseini pikkus ulatuks sel juhul… 180 meetrini. Kuid lisaks on setteis ohtralt veel väiksemaid tolmu-, ibe- ja kolloidosakesi. Biogeenide kinnipidamisvõime on settebasseinidel aga hoopis olematu.

Sette juurde tuleme veel tagasi. Kuid see on ainult üks tahk rikkalikust karuteenete arsenalist, millega maaparandus meie jõgesid ja järvi mõjutab. Hulle asju on veel – jõgede sirgeks kaevamine ja süvendamine (loe: eesvoolude korrashoid), lisaks settele ka toiteainete tõhus transport jõgedesse ja järvedesse, mis veekvaliteedile põntsu panevad. Mäletate – seesama, mida kõik veekasutajad teadupärast hindvad. Lisaks veerežiimi muutus ja põhjavee vähenemine. Kraavidega avatakse allikaid ja juhitakse sadanud vesi ning sulanud lumi ära kiiresti ja tõhusalt, nõnda, et põhjavette jõuab sellest vähem. Läbi maapinna filtreerudes aga vesi puhastuks ja väljuks värskeveeliste allikate kaudu.

Allikate tootlikkus ongi maaparanduse ajastu algusest tugevalt langenud. Markantseim ja tuntuim näide on Norra allikajärve, mis koosneb kümnetest väikesel alal avanevatest allikatest, vooluhulga langus 360 l/s-lt (1936) kuni 26 l/s-ni (1975). 14 korda! Kunagisest Eesti suurimast allikast sai keskpärane nire. Vahepealseil aastakümneil pole maaparandussüsteeme oluliselt uuendatud ja allika tootlus on pisut isegi kasvanud ulatudes keskmiselt ca 50 l/s-ni [6]. Seega saavutab maaparandus selle, et jõed reageerivad kiirelt vihmadele ja ära tulvab toitaineterikas pinnavesi, puhta vee osa aga jääb väiksemaks. Eriti oluline on mõju valdavalt allikatoitelistele veekogudele, kus muutub märgatavalt ka temperatuurirežiim. Nii viimane, kui üldine hüdroloogilise režiimi ebastabiilsuse kasv mõjutab taas otseselt elustikku. Näiteks vähi nukrat olukorda on selles võtmes põhjalikumalt avanud siinsamas ajakirjas Nikolai Laanetu [7]. Suurenenud tulvade äramahutamiseks on omakorda vaja sänge süvendada ja ring jätkub.

Kanaliseerimine ehk õgvendamine ja süvendamine on tekitanud meil voolusänge, mis on väga kaugel sarnanemast jõe või ojaga. Ühisosa viimastega seisneb vaid voolavas vees. Elupaigad praktiliselt puuduvad, sest pole ei kive, rampasid, kaldaaluseid, süvikuid, madalaid ega esialgu isegi taimepuhmaid, kus saaks varjuda, kuhu saaks kinnituda põhjaloomad ja mis looks vahelduvust voolumustris. Sellises “jões” on väga madal elurikkus alates kõige algelisematest organismidest ja mööda toiduahelat pidi kõrgemate loomadeni välja hõlmates nii koosluste muutusi kui halvendades ohustatud liikide šansse. Inimest huvitavad rikkalikust jõelisest elustikust eelkõige tippkiskjad nagu rööv- ka lepiskalad, vähid. Ent kuidas saab siis olla neidki, kui puudub elementaarne toidulaud?

Jõekaldas turritavad drenaažisuudmed ja kuivendusraavid kannavad jõgedesse igal hooajal juurde toiteaineid, kuid nagu märgitud, on eriti suur nende rajamis- ja hooldamisaegne mõju setete lisandumisega jõgedesse. Need setted täidavad ühtlaseks kujundatud järsukaldalised sängid lausaliselt, kattes viimasedki väärtuslikud kiviste-kruusaste kohtade paljandumised jõepõhjal ühes sealse elustikuga ning suurvesi ei suuda neid süvendatud ja kergitatud kaldavallidega sängist enam välja heita. Jääbki üle vaid regulaarne “hooldus”, mille käigus tõstetakse taas välja kogu vahepeal tekkida jõudnud elustik ja igasugune ebaregulaarsus sängis likvideeritakse. Vaheldusrikkus on teadupärast aga elurikkuse alus. Maaparandajal hea vaadata, aga vee-elanikule taaskordne genotsiid.

Nagu mainitud ei suuda süvendatud jõgi setteist ise vabaneda ja lohistab neid vaid kaasa. Kui leiab mõne vette kukkunud noti või planeerijal kogemata sisse ununenud käänaku, hakkab kandamit selle juurde maha puistama. Vahel on inimene rajanud mõne voolusuunaja ning seegi aitab jõel oma looduslikku rada taastama asuda. Tekivad madalamad kohad nagu looduslikus sängis ikka. Pikapeale kergitavad need veetaset nõnda et dreenisuudmed upuvad ja varsti on platsis isand Maaparandaja: “Ei seda tohi lubada! Jõgi võib hakata üle kallaste tulema!”

“No ja las tuleb!” tahaks vastata. Üle 10 000 aasta on meiekandis see nii käinud ja selles on oma tasakaal. Taanlased, kes on Euroopa pioneerid jõgede taastamise alal, on välja arvutanud, et üks hektar üleujutust jätab maha fosforikoguse, mis on ära kantud 170 ha-lt valgalalt [8]. Vesi aeglustub luhal ja sete, hõljum ning toiteained langevad maha, muutes ala üha viljakamaks.

Üleujutuse toimel põhineb ka märgalade ehk lodude taasrajamine vooluveekogudele. Sageli vajaksid meie väikses languga lauskmaajõed eelkõige neid settebasseinide asemel ja järel. Lodud on võimelised kinni pidama muuhulgas biogeene ja < 2 µm mõõduga saviosakesi. Samuti suurendavad need elupaigalist mitmekesisust ja ilmestavad maastikupilti. Probleemiks on aga märgala toimimiseks vajaliku ala suurus. Efektiivne on märgala, mille suurus küünib 1...2%-ni valgalast. Väikestelgi jõgedel tähendaks see vajadust sadade hektarite regulaarselt üleujutatatvate alade järele! Kunagi on enamusel meie jõgedel see kõik olemas olnud, ent kuidas saavutada see taas täna, mil meie materialistlik ühiskond oskab hinnata vaid otseselt rahasse konverteeritavaid kategooriaid nagu haritava v tootliku (metsa)maa pindala? Olen kategooriliselt igasuguste süvendamistööde vastu nn eesvooludes! Seda võiks lubada hoolega kaalutletult vaid kohtades, kus inimene on settega tõsiselt ökosüsteemi kahjustanud või kus see on veekogu tervise seisukohalt muidu möödapääsmatu. Näiteks järvedes, mis on muutunud ülirohketoiteliseks ja ähvardavad kaduda või tappa suure osa elustikust, kui midagi ette ei võeta. Paisjärvedega on eraldi lugu. Need loomulikud sette- ja toiteainelõksud jõgedel kasvavad kinni varem või hiljem ja annavad vahepeal oma tõhusa panuse jõe ja selle suublaks oleva järve või ka mereranniku eutroofseks muutumisele. Nende puhastamise surve tuleb sageli kogukonnast, kes soovib sinna taimede vahele ja muda peale ujuma mahtuda. Ilmselt ei jäägi muud üle, kui just paisu sootuks likvideerimine mõtekam pole. Ent jõgesid süvendada üldjuhul ei tohiks. Jämedalt võttes kolmandik meie jõgedevõrgust (jätame kraavid kõrvale) kuulub täna riigi poolt hooldatavate ühiseesvoolude loetellu . See tähendab, et teatava regulaarsusega käiakse need süvendajaga üle ning tõstetakse elust tühjaks. Rõhuasetus on siin jõgede ülemjooksude piirkonnal (mõnegi laia alam- ja õnneks ka keskjooksu süvendamisest pole Melioraatoril jaks üle käinud), kus asuvad mitme olulise kalaliigi (forell, haug jt) kude- ja noorjärkude kasvualad. Kui need sobivast substraadist ja toitumiseks vajalikest organismidest regulaarselt tühjaks tõstetakse, siis ei tasu imestada, miks meil kala vähe on. Üks konkreetne näide. 2009.a septembris viisin läbi kalastiku seiret Ambla jõe alamjooksul. Suvel oli isand Melioraatori karvane käsi selle kilomeetrite ulatuses kenasti puhtaks kaapinud. Tulemus – kogu pika seirelõigu peale mitte ühtegi kala! Ja ometi oli seal jõel nii vett, laiust kui sügavust. Nagu katk oleks üle käinud. Lõpuks leidsin siiski kolm isendit ja arvake kust? Nad kõik olid pugenud teetruubi sisse, mis oli osaliselt täitunud puuokste ja muu prahiga. See oli ainus koht, kus nad said end varjata ja kus ilmselt leidus okste küljes põhjaloomi, mida süüa. Kui tahta mõnda sellisesse riigi karmi kullipilgu all eesvoolu liignime kandvasse ojasse paari kivi juurde veeretada, et elurikkust natukenegi edendada, kohtad Melioraatori paremat kätt Melioraatorametnikku . Parema käe käest tuleb luba küsida, ent kui ilmneb, et sa ei tahagi eesvoolu üksnes süvendada vaid hoopis täita, läheb asi kurjaks. “Не положенo! ” ja jätkub epistel drenaašisuudme pühadusest ja maaparanduse tähtsusest kogu rahvastiku toitmise programmis. Tõele au andes on mõned osavad Melioraatorid ära tabanud, et “jõgede tervendamine” on moefraas, mis võib aidata nende programmilist missiooni täita. Nimelt on osavalt põhjendades võimalik hankida raha veekogude tervendamiseks ja liita see teise igati hästi kõlava fraasiga – maaparandussüsteemide hooldus. Tulemusena saab koolitatud Melioraatori hoolsalt juhitud kopa abil taas jõgesid puhastada (loe: elustikust tühjaks tõsta). Ent asi näeb Euroopa (või ma ei tea kelle) silmis siivsam välja kuna muuhulgas lisatakse näpuotsaga nn keskkonnarajatisi. Tulemus on just selline nagu vaja – jõe asemel on elutu veerenn, aga elustikule on ju ka mõeldud ja kõik on rahul. Mis siis, et säilinud elustik peaks siis kolima neile paarile värskele kivivarele, mille vahel haigutavad pikad lõigud raskelt läbitavat vee-kõrbe. Olen olnud kaasatud mõnda sellisesse projekti ja näinud teiste tulemusi. Olgu kohe ära öeldud, et soovitustest jõe tervendamismeetmeteks ei kasutatud mõnel juhul mitte ühtegi(!), teisal võeti projekti vaevalt kolmandik. Ilmselt ei mahtunud see just “selliselt” kuidagi Melioraatorametnikule ajukäärude vahele. Oleks vaja olnud ehk kuidagi leebemalt – ilma kärestike, voolusuunajate, settelodude ja kivideta vees. Näiteks, et oleks ainult puid kaldalt maha võtnud ja mõne sopi juurde kaevanud. Kas seal konkreetselt see midagi loodusele tähendanuks, on teisejärguline.

Osavamad Melioraatorite klannist teevadki jõe kilomeetrite ulatuses lagedaks, lisavad käidavasse kohta (silla pealt autoaknast hea näidata) ühe paiskärestiku ja teise teise silla juurde ning taovad rusikaga vastu rinda: “Näe! Tervendasime terve jõe ära!” Justkui elustikule, kelle esinemist teaduses uuritakse nt 100 m2 kohta ja mis sobivuse korral asustaks jõe kõik m2-d, piisaks, kui iga mõne kilomeetri järel on üks hea koht kah. Ka nii on Eestis tehtud.

Kui tahta eesvoolust uuesti jõge saada, tuleb tegeleda selle iga jooksva meetriga. Kuid enne tuleb ära otsustada, kas me seda ikka üldse tahame? Kas meil on vaja elustikurikkaid, puhta veega, loodusilmelisi ja metsikult käituvaid vooluveekogusid või nõuab kogu rahvastiku (ühte moodi) toitmise programm, et ohverdamegi jäädavalt osa jõgesid-ojasid? Võib-olla pole me veel valmis üle minema 100% ökoloogilisele põllumajandusele nagu seda on nõuks võtnud Aasia väikeriik Bhutan. Kuigi – ja meil on seda sageli korratud, Eesti saaks oma väiksuse tõttu olla teistele paljudes asjades eeskujuks.

Kas oleme nii rikkad, et kogu maailma toitma asudes oma loodust selle nimel intensiivmajandusega põletada, pärandades taastamise tulevastele põlvedele? Kui on midagi jätta üldse. Kuni me ära otsustame, kas võiksime seni leida lahenduse, kuidas vähendada senist riigi poolt hooldatavate ühiseesvoolude nimekirja, eemaldades sealt vähemalt elustikuliselt väärtuslikuma ja mingigi taastamispotentsiaaliga lõigud?

Kokkuvõtte asemel toon välja mõned konkreetsed ettepanekud maaparanduse mõju vähendamiseks, millest mõnesid saab hea tava korras kohe rakendada, ent teised võivad tunduda esmapilgul utoopilised, vajades muutusi nii mõtteviisis, kui seadusandluses. Samas, kas pole just unistamine esimene samm teel tulevikureaalsusesse?

  • – Rajada settebasseinid kõikidele kraavidele ja seda ENNE nende kaevamist või puhastamist ka TEGELIKKUSES. Tööde ajaks paigaldada ajutine regulaator või tõkkepais kraavisuudmele sulgedes võimalusel kogu väljavoolu sellest.
  • – Taastada ja rajada üleujutusluhtasid ja settelodusid.
  • – Järgida metsakuivandamise head tava.
  • – Eraldada kariloomade jootmiskohad jõest rajades neile selleks jõega ühenduses oleva eraldi tiigikese. Piirata karjusega jõeäär, et loomad ei pääseks veepiirile kaldaid tallama.
  • – Taastada vanad jõesängid ja meandrid, kus võimalik. Kus pole võimalik, keskenduda muudele tervendusmeetmetele.
  • – Rakendada hüdromorfoloogilisi tervendusmeetmeid senisest suurema põhjalikkusega. Minimaalne struktuuride rajamise sagedus peaks olema pool jõe täismeandri pikkusest ehk ca 5-7 jõelaiust.
  • – Loobuda, kus vähegi võimalik ja mõistlik drenaažkuivenduse rajamisest. Vanad süsteemid lähevad aja jooksul nagunii ise hingusele.
  • – Sulgeda (kinni ajada) väiksemaid kraave ja kraavisuudmeid ning leida muid viise vee suuremaks maasse imbumiseks ja väiksemaks koheseks pinnaäravooluks.
  • – Loobuda eesvoolude süvendamisest ja puhastamisest. Alustades lõhilaste ja karplaste veekogudest jõudes ajapikku täieliku loobumiseni.
  • – Minna üle 100% orgaanilisele (mahedale) põllumajandusele.

  • 1 Soode ja rabade väärtuslikkusest on nüüdseks aru saadud ja hakatud neid tänapäeval hoopis kaitsma ja taastama.
  • 2 Eesti jõgede, ojade, peakraavide ja kanalite arv ulatub Keskkonnaregistri andmetel 1669-ni ja kogupikkus 18 127 km-ni. Riigi poolt hooldatavaid ühiseesvoolusid on 705-l veekogul kokku 5438 km. Kunagisi süvendamisi ja kanaliseerimisi ning tänaseid rekonstrueerimisi on aga palju enam. Seega on meie vooluvetest enam kui 42% (võib vist öelda, et vähemalt pooled) mõjutatud maaparandustöödest ja regulaarselt satub vee-elustik maaparanduse tõttu löögi alla 30%-l vooluvete võrgust. Sisuliselt olme kuulutanud kolmandiku jõekilomeetrid looduse mõttes lindpriiks. Proportsionaalselt on siin vähem alam- ja keskjookse ja enam ülemjooksupiirkondi. Viimased on aga paljudele kalaliikidele olulisteks sigimis- ja noorjärkude kasvualadeks.
  • 3 Vrdl ka melioraator-terminaator.
  • 4 “Pole ette nähtud!” vene, k. Meenub see fraas, mida võis kohata sageli nõukogude ajal vändatud filmides ja multifilmideski sümboliseerimas vastuvaidlematut võimu autoriteeti.
  • 5 Juba praegu ekspordime ca 35% oma põllumajandustoodangust. Vt ka Rando Värnik “Toitu hakkab puudu jääma”, Postimees, 26.04.13.
  • 6 vt. Keskkonnaministri määrus nr 73 (15.06.04) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu (RTL 2004, 87, 1362) ja nr 58 (09.10.02) Lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kaitstavate veekogude nimekiri […] (RTL 2002, 118, 1714).

Viited kasutamise järjekorras.

  • 1. Evans, D.J.; Gibson, C.E.; Rossell, R.S. Sediment loads in heavily modified Irish catchments: A move towards informed management strategies. Geomorphology, 2006, 79, lk. 93-113.
  • 2. Forests in Ireland. The Encyclopedia of Earth. 2012 [http://www.eoearth.org/article/Forests_in_Ireland?topic=49490]
  • 3. Mari Kaisel, Kaupo Kohv. Metsakuivendamise keskkonnamõju ülevaade. Eestimaa Looduse Fond, Tartu 2009, 36 lk.
  • 4. Kalle Kroon. Buldooseri ja kopaga looduse ve(r)esoonte kallal. Eesti Loodus 2008/9. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2516_2509.html]
  • 5. Kuivendussüsteemide majandamise strateegia, Riigimetsa Majandamise Keskus [http://www.rmk.ee/files/strateegia.pdf]
  • 6. Rein Perens. Norra-Oostriku allikateala hüdroloogilised uuringud. Eesti Geoloogiakeskus, 2005.
  • 7. Nikolai Laanetu. Metsakraavidel on ka pahupool. Eesti Loodus 03/2004.
  • 8. Bent Lauge Madsen. Ettekanne konverentsil River Restoration in the Baltic – Situation, Methods and Results, Riia 2007.

Lühendatud kujul avaldatud Eesti Looduses nr 3/2015
Tauno Jürgenstein, MSc hüdrobioloog

Saesaarega või Saesaareta?

Ühel aprilli alguse õhtupoolikul sai Taevaskoja külamajas kokku üle poolesaja inimese, kellele läheb ühel või teisel viisil korda Taevaskoja ürgoru, kitsamalt selle Saesaare veehoidla all oleva osa, saatus.
Toimus keskkonnamõju hindamise (KMH) programmi avalik arutelu, mille eesmärk oli programmi täiendamine, et KMH saaks võimalikult tõhus. Allakirjutanu osales koosolekul ametiülesannetes ja oli sunnitud hoidma kohast hinnanguvaba joont. Käesolev kirjatöö kajastab seevastu isiklikku arvamust ja on mõeldud ärgitama inimesi, kellele teema korda läheb, endasse vaatama ja ausalt küsima, miks nad ühte või teist lahendust eelistavad?

Minu esimene tutvus Taevaskoja ja Saesaarega toimus klassiekskursioonil kooliaasta lõpul. Ööbisime tookord telkides umbes tänase autoparkla kohal ja teismelistel oli võimalus paiga lummusest tavakülastusest ehk pikemalt osa saada. Juuni alguse jahe vesi meid ujuma ei kutsunud ja tutvus paisjärvega piirdus põgusa vaatega sellest kaugusest kerkivale liivakivikaljule ning kõrgete puudega palistatud veepinnale, mis tüüpiline meie metsajärvedele. Pais ise tundus küll võimas, aga ohtlik ning üle selle rohetava betoonpinna nirisev õhuke veekiht ei jätnud just erilist muljet. Oli nõukaaeg ja valgeks võõbatud kivihoones eemal puude vahel undasid turbiinid, mille kaudu näis kulgevat kogu veevool.

Paigaga seotud elamus tuli muidugi Suur- ja Väike-Taevaskojast. Milline looduse ürgvormide haruldane mäng ja kooskõla! Otse voolavast veest kerkiv viiruline ja sile (kuhu inimkäsi polnud ulatunud end üürikeseks ajalukku kraapima) kõrgustesse püüdlev kaljusein, mis poolkaares kulgevana paigale kui kaitseks loodud. Vastukaaluks lammioru lauge muruplats majesteetlike mändide rüpes. Kõik see moodustamas erilise lummusega paika, mis lausa kutsus hõiskama, hundiratast viskama ja ringi jooksma ning hiljem vaikselt lõkketule ääres istudes ümbritsevat aukartustundega lihtsalt imetlema. Tol korral andis küllap tuntava lisaemotsiooni isiklik romantiline hetk, mil vaevalt pimenevas juuniöös sai käest kinni jalutatud piki sealseid müstilistena tunduvaid metsaradu iidsete puude all ja kuulatud ööbikute kaunist keelt.

Sellest peale on Taevaskoja olnud minu jaoks eriline paik ja täna arvan mõistvat teadjanaiste-meeste tähendusi sellest, kui erilise väega kohast, kus muistseist aegadest peale meie metsarahva riitusi läbi viidud.

Olin sattunud sinnakanti palju kordi, kuid ei juurelnud aastate vältel Saesaare paisjärve ega selle loodustkujundava mõju üle. Näis, et see lihtsalt on seal paratamatult ja oli vaid natuke tüütu, et järvel ei saanud mujalt eriti ligi, kui üksnes paisu juurest, kust ujuma minek tundub veelaskme ähvardava läheduse tõttu natuke kõhe ning mille “liivarannas” jala pudelikillu otsas lõhkusin. Järveparv Lonniga olen sõitnud korra ja meenuv emotsioon on igavus ning et justkui liiga vara pöörati tol korral tagasi – kaugemad käärud jäid kõik nägemata.

Korda kolm olen sealtkandi jõge mõõtnud kanuumatkal ja mälestus neist on ühes osas äravahetamiseni sarnane – peale ägedalt kiirevoolulist, vilkust ja osavust nõudvat algust saabus esmalt Kiidjärve, mis õnneks oli lühike, ent seejärel Saesaare paisutusala, mille seisva veega kilomeetreist end jõuga läbi tuli “töötada”. Kogu lõbusalt alanud matkale, olenevalt pikkusest, kas äärmiselt tüütu lõppakkord või vaevu ärakannatatav vahe-etapp.

Siis, ühel kaunil talvepäeval vana Lõuna-Eesti talu külastades avati mu silmad. Riiulilt sattus näppu räsitud olemisega, ent koguni isikliku pühendusega Eerik Kumari raamatuke: “Ahja jõe ürgorg” (1968, kordustrükk 1972). Soovitan seda lugeda kõigil, kes paiga vastu huvi tunnevad ja lugeda seda enne, kui hakatakse Saesaare tulevase saatuse kohta oma arvamust avaldama. Brošüür annab suurepärase ülevaate, milline oli Ahja jõgi siinses ürgorus enne paisu rajamist. Ei ole kahtlustki, et meie tunnustatud looduseuurija elas seda vägivallategu ürglooduse kallal tõeliselt üle, üritades aastaid hiljemgi võime veenda, et see suur rumalus tuleb heastada. Et tuleb taastada jõgi oma algses sängis, tuues taas nähtavale arvukad taevaskojad või paed nagu neid kohalikud samuti nimetavad, koopad allikad, kärestikud ja lamminiidud. Paraku ei sobinud see idee nõukaaja mitšurinlikku mentaliteeti looduselt armuandide võtmisest, nagu ei saanud ilmselt ka tunnistada, et komsomoli löökehitus oli olnud viga.

Nüüd on minu küsimus, kas me täna oleme võimelised seda viga lõpuks tunnistama ja mitte üksnes tunnistama vaid ka heastama? Või pärandame järeltulevatele põlvedele jõge kägistava betoonmonstrumi senisel kujul, haruldased loodusvormid uputatud ja kogu aina paisuv külastuskoormus üksnes kahe ligipääsetava looduse pühakoja õlgadel?

Heakene küll, täna me veel ei tea, kas ja mil määral endise taastamine üldse võimalik on. Just selleks toimuvadki lähikuudel põhjalikud uuringud ja viikase läbi KMH, et selle võimalikkuses/võimatuses veenduda. Tulemusi on oodata septembriks. Kuid kolmapäevasel koosolekul istudes ei saanud jääda märkamata, et häält tegid ühe üksiku erandiga vapra vanema daami näol vaid need kohaletulnud, kes olid igal juhul ürgoru taastamise vastu. Seda olukorras, kus veel ei otsustata paisu saatust, kus me veel isegi ei tea, kas paisu likvideerimine on üldse reaalne. Elukogemus ütleb, et sellise häälestatuse põhjuseks saab olla üksnes asjaolu, et vastuseisjaid kas ei huvitagi uuringute tulemus või on hirm muutuste ees ja teadmatus niivõrd suured, et ainuüksi mõte sellest paneb püksid püüli sõeluma.

Vaatame mõlemat põhjust lähemalt. Kui uuringute ja KMH tulemus ei huvita, siis järelikult ollakse veendunud, et praegune olukord ja Saesaar on kõige parem mitte ajaloolise jõe kaheharulise kärestiku vahel asunud saarena, vaid paisu ja veehoidla nimetusena (millisel juhul Saesaart kui sellist ei eksisteeri). Mis võib olla sellise veendumuse põhjus?

Elektritootjast võib aru saada – teda ei huvita loodusväärtused vaid kasum. Nende esindaja väitis koosolekul küll, et kui jaam kinni panna, siis saastab Eestimaad samavõrra rohkem põlevkivituhka ja süsihappegaasi. Tegelikkuses ei pea see muidugi paika, sest põlevkivikateldel puudub nii väikeses mastaabis reguleerimise võimalus, nagu seda on ühe või kõigi hüdrolektrijaamade võimsus Eestis kokku. Ei, ega ma ei ütle, et ettevõtlus on halb – olen ju ka ise olnud ja küllap tulevikuski ettevõtja. Kuid küsimus jääb, kas ettevõtlus peab olema just millegi ja kellegi arvelt? Kas tulevikunorm ei võikski olla sotsiaalne ettevõtlus, mis üksnes ei võta keskkonnast ja ühiskonnast, vaid annab ka tagasi ja seda oma tegevuse igal tasandil jättes looduse suured teadmata tagajärgedega ümberkujundamised ajaloohõlma?

Vallavalitsejast võiks aru saada, kui eeldada, et tal on mingi isiklik huvi, näiteks regulaarselt tiksuva mõõduka summa näol, millega veehoidlast sõltuv ettevõtlus tema lojaalsust ostab. Seda me tegelikult ei tea, kuidas sellega on, aga parempoolse jõekalda vallavanema südikat erapoolikust on muuga keeruline põhjendada.

Siis on veel inimesi, kes ilmselt arvavad, et veehoidla on kingitus nõukogude võimult, mis peab olema, sest… noh… on ju koguaeg olnud ja …et keegi käib seal ujumas ja ilus on ju ka! Muidugi on ilus, aga kas ilus on just avaram veepind, mida ju Peipsi või meri või Lõuna-Eesti sajad järved pakuvad võrratult enam või tuleneb ilu seda ääristavaist maastikuvormidest ja võimsaiks kasvada lubatud puudest? Teisisõnu – kas ürgoru ilu nautimiseks peab see tingimata uputatud olema?

Ujumine on ehk kohalikule elanikule tõesti kõige tähtsam küsimus. Praegu saaks veehoidlal ka asjaarmastajast triatleet trenni teha, ent kui vaadata jõge nt allpool paisu, siis võib arvata, et paisu kadudes ei saaks selles kohas enam ka lühiraja võistlusteks valmistuda. Iseasi, kui palju on selles ujumise ihaluses tegelikku paisjärve vastavat kasutamist ja kuipalju üksnes soovmõtlemist. Võiksite endalt küsida, mitu korda suve jooksul tavaliselt seal ujumas käite või millal üldse viimati seda tegite? Ja seejärel panna need ujumiskorrad kaalukausile Eesti oludes ainulaadse ürgoru taastamise vastu kogu selle looduse poolt antud ulatuses.

Muide, esimese vabariigi ajal, mil piirkond oli turismipaigana üha populaarsust kogumas, käidi jõevees suplemas mitmes sobilikus kohas, millest üks asus, kui kasutada Vello Variku sõnu: “…Saesaarest pisut ülespoole vaikses jõevees, kus jõepõhi on kividest puhas ja liivane, nagu loodud suplemiseks ja ujumiseks.” Varik jätkab: “Aga parim supelkoht on Suur-Taevaskojast natuke allpool, väikese rippuva silla juures, kus jõevesi voolab üsna vaikselt, on küllalt sügav ning soojem kui ülal kärestikus. Ka on seal oma “liivarand” ja kaldal pingid. Siin oli suplejaid alati varahommikust kuni hilisõhtuni.” (Raamatust “Taevaskoda ja Valgemetsa”, Jaan Vahtra ja Albert Ivask, 1940) Jääb vaid üle küsida, miks meil enam ei kõlba suhestuda loodusega esiisade kombel, nii et jõkkegi kasta saame end vaid tingimusel, et see on järveks tehtud?

Põigates siit korraks KMH juurde, siis ühes sellega valmiv ürgoru taastamise eelprojekt näeb ette ujumiskoha taasrajamise ülalpool Saesaare kärestikku. Uurimist vääriv võib olla siinkohal see, kas oleks mõistlik teha kompromiss ja jätta kärestiku alguskünnis ajaloolisest pisut kõrgemaks, et ujumiskohale sügavust lisada?

Ujumise teemaga olemegi jõudnud teadmatusest ja hirmust põhjustatud vastuseisuni. Kuid kuulge, kas tasub seista millelegi vastu, millest me midagi ei tea? Nii igaks juhuks? See meenutab väikese lapse reaktsiooni, kes keeldub vanemate pakutava mango või muraka ampsamisest, teatades, et talle see ei maitse, kuigi pole seda kunagi proovinudki. Loomulik reaktsioon oleks vähemalt täiskasvanud inimesel enne uurida, mida muutus harjunud pildis kaasa toob, kui hakata seda kohe eitama ja vaenama. Siiski, kui välja arvata väike osa uuendusmeelseid ja ettevõtlikke tüüpe, siis valdavalt ongi inimesed inertsed ja seisavad muutustele vastu. Justkui mõttetera, et ainuke püsiv asi elus on muutus, oleks vaid sõnakõlks. Ilmekalt tuli see välja ka koosolekul, kui paadimatku korraldav noormees palus saalil endid korraks kujutleda aastasse 1945 ja küsis, kas te oleksite nõus, et selline pais rajatakse. Vastuseks kostis üksmeelne eitust väljendav mõmin.

Hirme on igasuguseid ja just praegu toimuvad uuringud ja läbiviidav KMH peab andma vastused, kas ja millised neist põhjendatud on. Kas võib olla, et mõnemeetrine veetaseme langus põhjustab mingitki muutust pool kilomeetrit kaugemal oleva küla kaevudes? Kas liivakivikaljud ikka säilivad, nagu need säilisid paaril varasemal paisjärve pea aastapikkuseks kujunendud remondiaegsel tühjendusel? Kas peab paika loogika, et kui te saate sõita kanuuga jões ülalpool paisu ja saate seda teha allpool paisu, siis paisu asemel taastuvas jões te seda teha ei saa (sest vett ei jätku vms)? Kas kaduva veehoidla alt avanev esialgu kahtlemata troostitu pilt tõesti jääbki nii nukralt jäätmaad meenutama või suudab loodus koostöös inimesega end siiski taastada ja võib-olla isegi kiiremini, kui ootate? Kuid võib-olla on paisjärve ladestunud mudakogus siiski ületamatult suur nii, et ongi parem see sinna peitu jätta?

Sellele viimasele saab juba praegu anda ligikaudse vastuse. Varasemad uuringud ja hinnangud (nt A. Järvet, 2007) on tuvastanud, et sette hulk ei saa olla kuigi suur, sest lisaojasid suubub järve vähe ning jõega kantava sette pidas valdavalt kinni Kiidjärve pais, mis on nüüdseks pea-aegu kinni kasvanud. Kiidjärve tõke likvideeritakse sel aastal ja kui Saesaare pais säilib, hakkab edaspidi püüdma setteid Saesaare veehoidla. Seega – praegu settega eeldatavasti probleeme pole, küll aga saab olema tulevikus.

See on kõigi paisjärvede paratamatu saatus, et varem või hiljem kanduvad need tervenisti setteid täis ja kasvavad toiteainete lisandudes kinni. Jõgede kulutav mõju on siin looduslik protsessi põhjustaja ning sellele lisanduvad inimesed oma maaparandustööde ja põllumajandusega valgalal ning viimasel ajal kopradki. Looduslikus sängis voolav jõgi heidab setted aeg-ajalt suurveega kaldale, kuid paisjärvedes, kus vesi aeglustub, settib veega kantav aine valdavalt põhja.

Paisjärvede settest puhastamine on seega vältimatu, kui tahate neid järve moodi säilitada. See on aga küllaltki kallis ja aeganõudev töö. Nagu ka paisu enda remontimine, mis käesoleval juhul on Saesaares hinnatud maksumusele üle 400 000 euro. Vaadates tulevikku tuleb küsida, kes peaks need tööd kinni maksma – kas riik, kes peaks ilmselt kõik asjad meie elus kinni plekkima või ehk need, kellele paisu vaja on? Ja kellele seda siis tegelikult ikkagi vaja on?

Võib-olla aga polegi asi üksnes teadmatuses ja seni uurimata hirmupõhjustes, mida KMH usutavasti juba sügiseks leevendab või siis teada annab, et jah hirmudel on alust ja pais peab (vähemalt praegu) püsti jääma. Võib-olla on küsimus hoopis suutlikkuses avaramalt tulevikku kujutleda. Mis siis ikkagi saaks olema teisiti, kui Saesaare pais likvideeritaks ja selle asemel saaks taas olema Saesaar? Heidame õige pilgu helgesse tulevikku.

HEJ pakib asjad kokku ja seda käitanud firma keskendub oma muudele elektritootmise projektidele, pöörates sealjuures loodetavasti pilgu hüdroenergiast, milles on taastuv vaid veevool, aga mis loodusele on kõike muud kui “roheline”, keskkonnasõbralike energialiikide poole.

Lonni kolib üle Ahja jõe alamjooksule, kus sellega saab kilomeetrite viisi takistuseta jõekääre avastada ja turismimarsruuti laiendada Siimu silla ja Hans von Risbieteri legendaarse hukkamiskoha võrra.

Triatleedid pedaalivad harjutama Põlva tehisjärvele ning Taevaskoja külastajad ja kohalikud avastavad enda jaoks senisest hoopis karastavama suvise suplemise viisi puhtas ja selges jõevees. Mis põhiline – see kuulub siinse paiga eksklusiivsuste hulka, samas kui järvedes ja Eesti 3800 km pikkusel rannajoonel leiab pikema kroolimise kohti küllaga. Külaselts taastab ka kunagise ujumiskoha allpool Suur-Taevaskoda ühes rippsilla, pinkide ja riietuskabiiniga.

Kalastajail on jõele taas asja ning see üha populaarsust koguv harrastus saab juurde väga kõrgelt hinnatava paiga, mis sel viisil rahvatervise taastootmisse oma panuse annab. Tekib kohalik lendõngitsejate klubi, kes Taevaskoja jõe ja selle kalavarude eest hoolitsemise oma õlgadele võtab. Selle tulemus on taaskord väljapoole Eesti piiregi ulatuv kuulusus siinsest erakordset looduselamust pakkuvast kalastussihtkohast.

Veeturism Ahjal elavneb märgatavalt, sest nüüd on siin kõvasti enam vaatamist, rohkem sõiduelamusi ja mõnusam matkata pikkigi marsruute. Looduspargi maismaakülastajad, kellest ju oluline osa on Suur- ja Väike-Taevaskoda lugematuid kordi näinud, seavad sammud hindama, kas mõned vee alt päästetud paed pole mitte suuremadki kui need vanad tuttavad. Kõik tahavad näha ja tunnetada, milline on aastakümneid peidus olnud ürgorg ja jõgi tegelikult, kuidas sujub looduse taastumine ja kas mõnesse teadmata kadunud olnud koopasse on ehk tõesti rahapada peidetud. Uued pikad matkamarsruudid väsitavad aga käijat tublisti ja nii on vaja keha kinnitada, ehk koguni lähikonnas öömaja otsida, jalgratas rentida. Kohalik tursimimajandus hoogustub.

Kui teile see pilt liiga idealistlik tundus, siis küsige endalt – eeldusel, et ürgoru taastamine osutub võimalikuks, mis võiks olla selle pildi realiseerumisel takistuseks? Aga mis võiks aidata sel just niiviisi sündida? Ja siis vaadake teraselt peeglisse.

Tauno Jürgenstein

Ahja jõel Taevaskojas tuleb taastada ürgne Saesaare kärestik

On saabunud ajalooline võimalus taastada Eesti üks kauneimaid ja ürgsemaid jõelõike – Taevaskoja (Ahja) jõgi Kiidjärve ja Väike-Taevaskoja vahel. Praegu on käimas keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) protsess Ahja jõe Saesaare paisu ja hüdroelektrijaama (HEJ) loodusele kahjulike mõjude vähendamiseks. Algselt välja pakutud kalapääsu rajamise kõrval on üha selgemalt esile kerkinud hoopis tõhusama alternatiivina paisu, HEJ ja veehoidla likvideerimine.
Kui kalapääs, olgu see siis kalalift, mis on üsna väikese kasuteguriga, kalatrepp või looduslähedane möödaviikpääs, mis on paisu kõrguse (8m) tõttu ilmselt samuti vähe-efektiivsed, lahendaks probleemi vaid osaliselt, siis paisu likvideerimisel oleks ulatuslik positiivne mõju. Seda nii kaladele, kogu muule jõe-elustikule kui ka inimesele, kes ühe harliku metsajärve asemel, mida meil on sadu, saaks taas nautida otse veest kerkivaid võimsaid liivakivipaljandeid ja -koopaid, kohisevaid kärestikke ja kaunist maastikuidülli. Tõsi, selle viimase taastu(a)mine võtab aega, ent nagu ütles Fred Jüssi EPL-is, kulugu 15 või 50 aastat, see asi on seda väärt igal juhul.

Kaladel, keda pääs aitaks vaid jõelisest keskkonnast seisva veega järve, oleks selle rajamisest vähe tolku. Ei meie jõgede kaunitar jõeforell, kaitsealune harjus ega teib, turb ja teisedki vooluvete kalad ja olulised harrastuspüügiobjektid saaks veehoidlas elada. Kõrgemaid kärestikke leida takistab aga praktiliselt seisev vesi, milles puudub suunaorinetiir voolu näol. Täna poleks isegi võimalik jõuda kõrgemale, sest Kiidjärves on järgmine pais ees, kuigi sellega tegeldakse samuti ja loota on sealt peatset läbipääsu. Saesaare suurim probleem on aga veehoidla alla maetud uhke ja kunagi oma loomulikus olekus väga kalarikas jõgi. Just see tuleb taastada, on ka Eesti Forelli ametlik seisukoht.

Saesaare lahenduste leidmise protsessi on kaasatud ka Eesti Forelli üks juhtfiguure, kelle koostatud eksptertarvamusega on heal lugejal võimalik tutvuda SIIN.
Kel soov asjas kaasa rääkida ja eriti muidugi kunagise Saesaare kärestiku taastamise poolt 🙂 sõna sekka öelda, siis teha saab seda Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonile ja KSH dokumentidega tutvuda SIIN

Taastagem Taevaskoja loodusrikkused!

Tauno Jürgenstein

Keskkonnaamet ei näe võimalust lubada Sindi paisule hüdroenergiajaama

“Keskkonnaamet, analüüsinud Sindi hüdrosõlme rekonstrueerimise KMH aruannet ja menetluse vältel kogutud teavet, leiab, et aruanne on piisav tagamaks eelnimetatud õigusaktides seatud eesmärgid. Arvestades KMH aruande tulemusi ja käesoleva otsuse kaalutlusi, ei ole eelnimetatud eesmärgid saavutatavad hüdroelektrijaama rajamisel (eelprojekti ja selle leevendusmeetmetega lahenduse korral), samuti ei taga Pärnu jõe hea seisundi saavutamist alternatiiv 01 [2 kalapääsu]. Eelnimetatud eesmärgid on saavutatavad alternatiiviga 02 (paisu lammutamine ja tehiskärestiku rajamine) ning alternatiiviga 03 (kalarambi rajamine, sh kalapääs jõe paremale kaldale). Lõpliku valiku nende alternatiivide vahel teeb AS Raju kui Sindi paisu omanik.”

Ehk maakeeli: HEJ-d ei tule ja AS Raju peab Sindi paisu lammutama või rajama kalarambi. Sellele lisaks on riik alustanud lõhemaimude asustamist Pärnu jõkke ülevalpool Sindi paisu eeldusega, et asustatud kala umbes nelja aasta pärast jõkke tagasi saaks naasta. Neid fakte arvestades on näha, et riik on asja tõsisemalt käsile võtnud.

Sammuke lähemale Wöhrmanni kärestikule

Sindi paisu saagas mängiti jaanuari lõpus maha järjekordne osa. Toimus detsembris valminud keskonnamõjude hindamise (KMH) aruande avalik arutelu. Meenutuseks, et sedakordne, arvult juba neljas KMH Sindi paisu juures oli algatatud eesmärgiga selgitada välja, kuidas ja millistel tingimustel saaks rajada paisule hüdroelektrijaama (HEJ). Nagu seadus ette näeb, vaagiti ka alternatiivseid lahendusi.

Peab kohe ütlema, et arutlemisväärset oli Ramboll Eesti AS-i poolt koostatud KMH-s õige vähe. Ideekohaselt asjast neutraalset, objektiivset ja kõiki keskkonnaaspekte arvestavat ülevaadet andma pidav dokument oli tugevalt kaldu arendaja huvide eelistamisele. See on järjekordne näide, mis lausa karjub Eesti KMH-seaduse muutmise järele viisil, mis välistaks edaspidi KMH eksperdi huvide konflikti – töötamise arendaja tellimusel. Sellest on räägitud asjaomastes ringkondades ka varem, aga kui taas ilmuvad sellised nö “rambollitud” keskkonnamõju hindamised nagu kõnesolev, on selge, et muutusi on vaja kiiresti. Praegusel juhul saab taas vaid nentida, et KMH ekspert pole muud kui arendaja advokaat soovitud asja välja võitlemisel ja jokki kinnitamisel.

Kuid sellel avalikul koosolekul sai selgeks, et ülekohus kotis ei seisa ja püüa kuidas tahes ilustada ja õigustada kasumi tootmist looduse ja laiade ühiskonnagruppide arvelt – niisama lihtsalt enam inimesi ära ei lollita. Sindi kooli saali kogunenud soliidne seltskond lugupeetud inimesi ja ühiskonnategelasi näitas konkreetselt ära kümneid suuremaid ja väiksemaid küsitavusi KMH-s ja juhtis tähelepanu nii selle dokumendi vigadele kui asjaolule, et suures plaanis on kõik ju ilmselge – pais, eriti aga koos HEJ-ga on üheselt ja vastuvaidlematult äärmiselt kahjulik nii loodusele laiemalt kui iseäreanis konkreetselt Pärnu ja Liivi lahe ning Pärnu jõestiku kalavarudele. KMH-s leida üritatud põhjendused HEJ rajamiseks ja paisu säilitamiseks on vähekaalukad või teaduslikus mõttes anekdootlikud. Loetlegem siinkohal lühidalt vaid mõned punktid, milles KMH aruanne tegelikkust moonutas või tendentslikult paista lasi:

  • Kuigi KMH-st selgub, et kalastiku ökoloogiliselt head seisundist variandis pais+HEJ+kalapääsud pole võimalik saavutada, soovitab aruanne siiski just seda varianti, kujundades soosivalt ka alternatiivide hindamise punktitabeli.
  • Hindamise kokkuvõttena väidab KMH, et ei selgunud asjaolusid, mis välistaksid HEJ rajamise koos kalateede ja muude leevendusmeetmetega. Kuid ainuüksi kalapopulatsioonide kehv ökoloogiline seisund peaks olema piisav HEJ välistamiseks. Kui võtta kokku ka muud küsitavused antud KMH-s, saame üldpildi, mis näitab HEJ rajamist, kui selgelt kahjulikku alternatiivi. Ent sellest on lihtviisil mööda vaadatud.
  • Leitakse, et paisu likvideerimisel (NB! veetase langeb veehoidlas üksnes 1,5 m) tekib maalihke oht nii endise veehoidla alal kui 6,5 km allavoolu (Sic!). Tegelikkuses see oht muidugi ei suurene ja lähemal uurimisel selgub, et KMH-gi pole asja sisuliselt analüüsinud, vaid refereerinud mõnda maalihete alast üldteaduslikku tööd. Sellele vaatamata hoiatatakse (või hirmutatakse?) lihetega mitmes kohas aruandes. Laskumata temaatikasse põhjalikumalt viitan vaid 60-aastase staažiga arheoloog-paleogeograaf Tanel Moora välja selgitatud asjaolule, et antud piirkonnas puudub lihke eeldus ehk viirsavi kiht aluspinnas. Küll võib esineda järskkalda varinguid, mis on loomulik reljeefi lamendumise protsess. Ja veel – veehoidla ei suuda kusagil ära hoida maalihkeid, kui on nendeks soodne pinnas. Need toimuvad hoidlates vaid harvemini ent seda suurema-skaalaliselt.
  • Suure ohuna on viidatud kärestiku loomisel (paisu likvideerimisel) salvkaevude kuivale jäämist. Ka selle ohu reaalsust ega suurust pole KMH-s tegelikult hinnatud. Valdaval osal veehoidla lähedastest majapidamistest on tsentraalne vesi. Teised on ammu lasknud rajada puurkaevud, kuna salvkaevud olid põuastel suvedel nagunii kuivad ja vesi rauamaitseline. Ehkki põhjavesi, millelt veevõtule on ehitatud kaevud ja jões voolav pinnavesi ei ole omavahel seotud füüsikast tuntud ühendatud anumate põhimõttel, on selge, et kärestiku rajamisel tuleb veehoidla veetasemest sõltuvate kaevude asendamine või süvendamine arvata projekti kulude hulka ja sel viisil hoopis laheneb praegugi olemasolev probleem. Seega peaks kärestiku rajamine ka kaevuomanikele olema pigem hea uudis.
  • KMH näeb olulise negatiivse aspektina paisu lammutamise juures, et vähenevad rekreatsiooni ehk meelelahutuse võimalused Sindis. Paraku on siin piirdutud peamiselt ujumiskohaga, justkui see oleks ainus oluline puhkevorm Pärnu jõe ääres. Kõiki ülejäänud harrastusi ja huvisid – veematk, süstaslaalom, jalutamine, kalapüük, lõbusõit paadiga jm on käsitletud kas väga põgusalt või pole mõjusid neile huvidele üldse analüüsitud.
  • Hoopis naljakas on nö miljööväärtuslik vaade paisjärvele, mida kiidetakse. Kuidagi on jäänud kahesilma vahele, et juba ammu on sellest vaatest järel vaid umbes pool – ülejäänu on kasvanud tihedasse kõrkja, pilliroo ja teiste veetaimede tihnikusse. Välja paistab ligikaudu vaid see osa, mis oleks veepeeglist näha ka paisutamata sängis voolava jõe puhul. Irooniline on, et koosolekul vaidles KMH esiekspert sellele vastu, kuigi tema selja taga ekraanil oli äsja ilutsenud KMH tiitellehe pilt, millelt vaatas vastu aerofoto ühes selgesti nähtava rohelise taimemassiiviga veehoidlas. Aerofotod tehakse teadupärast kevadeti, kui taimestik pole veel liiga lopsakas ega varaja liigselt veekogude kaldajoont. Vaadetega tekib lisaks retooriline küsimus: Miks pidada vaadet rohtu kasvanud paisjärvele ja tehnitsistlikule betoonrajatisele ilusamaks kui loodusilmelisele kärestikule, kus vesi vabalt kivide vahel mühiseb?
  • KMH opereerib mitmes punktis “teadmistega”, mis on saadud kohalike elanike küsitlusest. Jättes kõrvale asjaolu, et ei küsitluse koostajad ega läbiviijad pole ilmselt olnud sotsioloogilise hariduse või spetsiaalse koolitusega, mis lubab kahelda kogu asja objektiivses kasutatavuses, tuleb nentida, et selles esitati suisa valeinformatsiooni. Nimelt väideti, et paisu likvideerimisel langeb veetase jões kolm meetrit, mitte poolteist nagu seda on leidnud paisu varasemad uuringud ja nagu seda on kajastatud ka KMH-s endas. Seega esitleti inimestele asja tegelikkust moonutavana – kas lootuses saada soovitud vastuseid? Küsitavat on antud küsitluses palju muudki. Parimal juhul võib selle tulemusena üksnes nentida, et kohalikel pole kogu asjast ega eri lahendusvariantidest täit arusaama ja vaid vähesed on kogu temaatikaga hästi kursis.
  • Kuigi see ei puuduta absoluutselt antud KMH temaatikat, käsitleb kõnealune teos laialdaselt röövpüügi probleemi ja leiab, et see nullib ära kalurite eeldatava lisatulu juhul, kui kalateed avatakse. Samuti on väidetud, et kui kalad pääsevad paisust üles, siis on röövpüüdjail parem tegutseda ja inspektoreil raskem neid tabada. Iga mõtlev kalastaja saab aru, et selline jutt on puhas demagoogia, millega püütakse hädiselt õigustada paisu olemasolu. Küllap pole usinail aruande koostajail töö kõrvalt olnud mahti looduses käia, et märgata, kus on röövikuil lihtsam tegutseda – kas seal kus kala takistuse tõttu kokku koondub või seal, kus ta vabalt järgmise käänu taha ujuda saab?
  • Väidetakse, et pais on tehtud juba ammu ja Pärnu jõe keskkond on stabiliseerunud. Stabiliseeruda võib teadupärast väga erinevatel tasemetel. Tundub, et KMH koostaja loeb argumendiks, et biotoop on stabiilselt vaese elustikuga ja peab seda säilitamisväärseks…

Üks vähestest objektiivselt kajastatud teemadest on muda paisjärves. KMH refereerib selles osas varasemaid uuringuid, mille kohaselt on muda hulk veehoidlas vähene, see esineb õhukese kihina üksnes kohati ega sisalda ohtlikke aineid. Õieti öeldes polegi valdavalt tegemist mudaga (orgaanilise settega) selle otseses tähenduses, vaid tavalise jõesettega tolmliivast kruusani. Kusjuures enamik paisjärve põhjast pole mitte mudane vaid on kivine. Seega pole muda probleem ka paisu eemaldamisel. Seda hirmu ei tasuks ilmaaegu võimendada ka asjaga mitte kursis olevatel ent seda valjuhäälsemalt seletavatel harrastuskalastajatel.

Üldiselt on aga kogu KMH, nagu öeldud, kajastanud teemat tendentslikult. Ikka ja jälle väidetakse, et HEJ toimimise negatiivsed mõjud on olulisel määrel leevendatavad. Järjekindlalt välditakse vaatamast näkku tõsiasjale, et noorkalade suremuse probleemid pole HEJ allavoolu läbimisel ühelgi juhul piisavalt lahendatud, mis lubaks kalavaru reaalset suurenemist.

Otsitakse põhjuseid, miks paisu lammutamine võib kalastikule koguni halb olla. Kuni sinna maani välja, et kui jões saab kala liiga palju (Sic!) olema, siis võivad järgneda haiguspuhangud, toidupuudus ja takkapihta võib ka kliima ebasoodsaks minna nii, et asjast pole võib-olla kasu. Nende kõigi koledate tulevikustsenaariumide leiutamise käigus on vaadatud mööda selgest tõsiasjast, et Pärnu jõe kalapopulatsioonid on sellisest olukorrast tohutult kaugel ja esmajärjekorras piirab olukorra paranemist Sindi pais (kui rajatakse, siis omakorda tugevasti HEJ). Lahendagem kõigepealt suurim pudelikael ja siis näeme, kas või millistel hirmudel üldse alust on.

Õnneks pole aga teadlased, kalastajad ja teised loodusest hoolivad inimesed ainsad, kes selle KMH nime kandva jaburduse kallutatuse läbi nägid. Asjast sai suurepäraselt aru ka kohalviibinud riigi esindajad. Näiteks riigikogu keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni küsimusele: kumb mõju on suurem – hüdroenergia positiivne või negatiivne kalastikule, ei tahtnud KMH-meistrid mingi hinna eest vastust anda. Kuid vastus oli ilmne niigi.

Üheselt väljendas oma seisukohta ka Keskkonnaamet, kes leidis, et selline KMH on neile vastuvõetamatu vajades tõsist täiendamist ja parandamist. Saalist pakuti koguni, et tuleks sellele üllitisele, mida eelnevalt oli võrreldud koolikirjandiga teha erapooletu ekspertiis, mis laseks sellesse kogutud infol paista objektiivses valguses.

KMH tegijal on see nüüd tõsine mõttekoht ja kerge tal selles situatsioonis kindlasti pole. Asub ta ju kahe tule vahel – kas teha objektiivne ja reaalselt keskkonna mõjusid arvestav hindamine südametunnistuse (?!) järgi või nii nagu teda palganud arendaja tahab? Valida on muuhulgas maine ehk usaldusväärsuse ja raha vahel. Mis te arvate kumb peale jääb?

Isegi kui seekord võidab veel raha, siis arvestades kõike ülaltoodut ja 29. jaanuaril Sindi kooli saalis toimunut ning, et lõppotsuse teeb ikkagi riik Keskkonnaamati isikus, on allakirjutanu ja paljud teisedki veendunud, et me oleme astunud tubli sammu lähemale Wöhrmanni kärestikule. Lõppude-lõpuks on ka Sindil vaja uut elujaatavat sümbolit ja mis võiks sobida selleks paremini kui kunagise vabriku rajaja auks nimetatud elust kihav loodusilmeline kärestik kurikuulsa tapjapaisu asemel.

Ilmunud mõnevõrra lühendatult ajakirjas Kalastaja nr 67.

Tauno Jürgenstein

2012.a valmis kaheksa uut kudeala jõe- ja meriforellidele.

Nagu vabatahtlikkuse alusel toimetavate ja tulu mitte teenivate organisatsioonidega ikka, nii püüab ka SA Eesti Forell tasapisi ent sihikindlalt täita oma missiooni. Seda vaatamata kõikvõimalikele takistustele ressursside piiratuse, bürokraatia ning lihtsalt küündimatu mõistmisvõimega indiviidide näol. Iseäranis piiravaks kipub olema inimressurss. Kui hoogtööpäeva korras kruusakotte tassivaid entusiaste õnneks ikka leidub (mille eest neile suurim tänu!), siis projektide ettevalmistamine ja läbiviimine on juba suuremad ja kõvasti aega ning energiat nõudvad pähklid, mille puremiseks kaheksast viieni põhitöö tegijail vaid harva jaksu jätkub. Seda hinnatavam on iga üksik projekt, mis taas kord uhke kudeala või ahvatlevate vee-elupaikadega päädib.

2012.a suvel sai meil läbi viidud kokku kolm projekti erinevatel jõgedel. Esimene neist sündis õigupoolest Eesti Forelli sõsarorganisatsiooni Forellisõprade MTÜ egiidi all. Tartumaal rajati Porijõele sealse forellipopulatsiooni turgutamiseks ja nigelate kudemisvõimaluste parandamiseks juurde kaks täismattkoelmut kvaliteetsest pestud kruusaveerisest. See projekt on hea näide sellest, et vähemalt ühe ressursi – finantside osas on olukord parem kui veel mõned aastad tagasi. Nimelt pani tööle oma õla alla selgelt tulevikuvisiooniga kalastustarvete müüja Konksupood, kelle rahalisel toel kogu projekt üldse võimalikuks sai. Kusjuures seda juba teist aastat järjest. Hea on tõdeda, et mitte kõik äriettevõtted pole ainult kasumist, vaid mõni ka kogu valdkonna arengust huvitatud. Kasu sünnib sellistest toetustest ju kõigile – nii loodusele kui kalastajaile.

Hea on tõdeda, et inimeste arusaamades hakkab jää murduma ja enam ei arvata, nagu peaks vaid riik üksi kõik, sealhulgas kalaressursid kandikul ette tooma. Suure panuse saame kokku anda igaüks ise oma jõukohast panust andes. Seda näitab ilmekalt ka järgmine lugu. Nimelt ehitati üks tõhus koelmu puhtalt eraisiku rahaga. See mees on Tori kandi loomaarst Hannes Hunt, kes ei pidanud paljuks investeerida oma lemmikjõel suure koelmu rajamisse üsna märkimisväärne summa ja paras ports isiklikku aega. Eesti Forell oli siinjuures rohkem nõuandja, koostööpartneri ning asjaajaja rollis. Ühise pingutusena valmis jõelõigule, kus kilomeetrite ulatuses polegi muud kohta kudemiseks, tõsine ca 100m2 kudeala. Ehitatu headusele andsid oma kullaproovi kalad, kes seal juba sel sügisel pulmatralli pidasid. Jääb vaid oodata arvukat järelkasvu.

Kolmas projekt oli juba eelmisel aastal ette valmistatud Valkla ojas meriforelli kudemis- ja noorjärkude kasvutingimusi parandama mõeldud töö. Algsest enam kui kahe kilomeetri pikkuseks planeeritud jõelõigust jäi peale Põllumajandusameti sekkumist järele vaid ca 450 m, mis küll õnneks moodustas antud oja olulisema lõigu.

Põllumeeste muret maaparandussüsteemide toimise pärast võib ju mõistagi – lõppude lõpuks toetab melioratsioon intensiivset maaviljelust ja kuidas me muidu oma toidulauale kauni välimusega ent keemiast pakatavaid (ikkagi kaasaegene ja intensiivne!) põlluvilju saame!? Võib küll vaielda, kas suurema kuigi kahtlasema kvaliteediga toodangu saamiseks on jõgede sirgeks tõmbamine, seejärel settel täita laskmine ja perioodiline kogu elustiku kaldale tõstmine õigustatud, sest mis tähtsust on elusloodusel, kui meil on linnatäied suid toita? Ent jätkusuutliku permakultuurse maaviljeluse õpetamine põllumeestele väljus liiga palju antud projekti eesmärkidest ja eelarvest ning seetõttu tuli meil seekord leppida vee-elustiku kaotajaks jäämisega. Mis sellest, et kruusapõhja ning kivide lisandumine ühte maaparanduse eesvoolu (moodne nimi kunagistele jõgedele-ojadele) ei pea ilmtingimata uputama drenaažisuudmeid enam, kui need juba uppunud on. Võib-olla oleks meid rohkem kuulatud, kui nõustunuksime oma kanda võtma Põllumajandusameti kohustusi sette väljakaevamise osas? Kuid taaskord seadis oma piirid eelarve ja ka õiglustunne – meie arusaam heast keskkonnast on hoopis teistsugune ja pole õige jätkata kellegi ebafektiivsete süsteemide toetamist, kui me ise oleme loomas hoopis teistsuguseid.

Niisiis kõvasti vähendatud mahus jooksvates meetrites, aga kasutades ära ojalõigu suurt langu, saime valmis viis tubli kudeala ning rikastatud oja hea hulga kivimürakate ja –kärestikega. Lisaks ehitati ümber üks väike pais kärestikuks nii, et see toimib ka madala veega. Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et iga uus projekt tuleb (vähemalt selles osas, mida teha saab) parem eelmistest ja toob suurema rahulolu. Loodetavasti kinnitavad seda ka edasised kudemisefektiivsuse uuringud.

Valkla projekti rahaline toetus pärines KIK-ist. Kusjuures KIKi töötajatega dialoogis leidsid lahenduse ka arvukad mitmesuunalised muutused eelarves, mis tingitud nii ülaltoodud probleemidest, kui samast alguse saanud venimisest teostuses, mis omakorda nõudis lõivu maksmist inflatsioonile. Seega antud juhul igati positiivne koostöökogemus.

Siinkohal kasutan võimalust avalikult tänada kõiki ülalmainitud ja mainimata koostööpartnereid ning vabatahtlikke abilisi, kes kõik aitasid kaasa taaskordsele jõgede rikastamisele elupaikadega! Kasu töödest ilmneb küll alles aastate jooksul, aga seda enam on teie abi raske üle hinnata.

Loo pealkirjas on viidatud küll kaheksale kudealale, aga tegelikkuses sündis neid Eestis nii mõnigi enam. Nagu ülal viidatud on jää selles osas liikuma hakanud ja autorile on teada veel vähmalt kolm MTÜ-d, kes samuti selle tänuväärse, kuigi bürokraatiast kubiseva ja sageli inimeste mõistmatusele põrkuva töö või hobiga tegelevad. Lisaks on kuulda mõnedest juriidiliselt määratlemata seltskondadest, kes samuti jõudu mööda kalade kudemistingimusi parandavad. Tahan avaldada tänu samuti neile, sest küsimus pole konkurentsis vaid meie ühise asja ajamises – kalavarude olukorra parandamises. Ühtlasi soovin neile jõudu ja palju järelkasvu nende kümmekonnale suuremale ja väiksemale kudealale, mis 2012 aastal rajatud!

Siinjuures ei saa mööda mõnedest hoiatussõnadest. Nimelt võib suures tegemise tuhinas vahel mõni detail kahe silma vahele jääda ja niiviisi loodusele loodetud kasu asemel hoopis kahju sündida. Seepärast tasub alati enne hurraaga kruusa jõkke kallamist mõne eksperdiga nõu pidada, et kas antud jões on üldse kudeala kalavähesuse probleemiks või tuleks alustuseks millelegi muule keskenduda? Samuti tuleb toimiva kudeala rajamise põhimõtted ja nõuded endale selgeks teha. Üks võimalus on lugeda sellekohaseid teadustöid ja kogemuste kirjeldusi, mida oleme püüdnud koondada ka Eesti Forelli kodulehele: www.eestiforell.eu. Teiseks ja ehk vajalikumakski jäävad ikkagi kogenud spetsialisti soovitused. Muidu võib juhtuda nii nagu eelmisel sügisel sündinud kurioosum, kus tuntud ettevõte üritas forellikoelmuid rajada kruusa asemel… liivast. Olukorra päästis toona õigel ajal jõe äärde jõudnud Eesti Forelli meeste otsustav sekkumine. Seega – tegutse, aga targalt!

Artikkel ilmunud ka ajakirjas Kalastaja nr 66

Tauno Jürgenstein