213 pudelit ja purki

Järgnev artikkel on ilmunud ajakirjas Kalastaja nr 82, järjena eelmisele samasugusele aktsioonile. Vastavalt ajakirja sihtgrupile on artikkel on kirjutatud suunitlusega kalastajatele. Kuna teema on aga laiem ja ei puuduta ainult kalastajaid, vaid kõiki looduses liikujaid, siis väärib see teema ka laiemat kõlapinda. Pole ju kaldale maha jäänud prügi omanikud pelgalt hooletud kalastajad, vaid ka nii mõnedki teised looduses liikujad.


Kuna kohe-kohe algav kevad meelitab loodusesse liikuma aina rohkem rahvast, siis kutsun lugejaid üles jätkuvalt looduses puhtust hoidma ning tegutsema ka selliselt, et naastes oleks loodus vähemalt sama puhas või puhtamgi kui sinna minnes.

Head lugejad, kas mäletate veel aastatagust lugu Kalastaja 78. numbris, kus mu sõber Karel kirjutas veekogude äärest korjatud taarast loo? Kui ei, siis tasub kindlasti lugeda. Seekord kirjutan sellest mina, kuna probleem on endiselt olemas ja ega me ei lootnudki, et olukord aastaga paraneb. Me ei arva ka, et taarat ja muud prügi jätavad veekogude kallastele Kalastaja lugejad.

Pigem eeldame, et Kalastaja lugeja, kui ta juba on ajakirja enda harimiseks kätte võtnud, on pigem just sellest leerist, kes hoolitseb ümbruskonna, kalavarude ja jätkusuutliku kalapüügi eest. Nii ka meie, kuid paraku leidub rohkelt kalastajaid, kes ei suvatse enda järel puhtust hoida. Illustreerimaks probleemi tõsidust, korjasime sõber Kareliga ka sel aastal jõeforelli püügihooaja jooksul meile kallastel ette jäänud taara kokku ning juuresolev pilt kogunenud hunnikust peaks rääkima enda eest.

Numbriliselt väljendades oli hunnikus 213 plekkpurki ja klaaspudelit. Väärib mainimist, et enamiku kogutud taarast moodustasid alkoholipudelid ja -purgid. Alkoholitarbimine ja kalastamine on rahvasuus kohati sünonüümiks saamas ja isiklikult on mul selle pärast häbi, kui seltskonnas tuleb jutuks minu kalastushobi. Kultuurses kalapüügis võiks alkoholitarbimise siiski kõrvale jätta. Probleem on seda teravam, kui kalale on mindud autoga.

Olen oma kalapüügikäikudel mitmel korral eramaade omanikega teravalt kokku põrganud. Nagu meie, kalastajad, hästi teame, ei suhtu maaomanikud meisse just alati positiivselt. Olen neilt otse küsinud, et mis neid kalameeste juures häirib. Kõige esimese põhjusena mainitakse mahajäetavat prügi. Ühel kevadel näitas maaomanik mulle kohta, kuhu suurvesi plastikpudelid, plekkpurgid ja muu prügi kokku keerutab ning tal on arusaadavalt kõrini selle rämpsu igakevadisest koristamisest. Lõpuks ongi neil lihtsam hakata kalastajate vaba liikumist oma maadel piirama.

Loodan, et mäletate veel Pirita elanike korraldatud aktsiooni, kus ühel kevadel pandi iga lumest välja sulava koerasitahunniku juurde väike kollane silt tekstiga „Sitt peremees“. Sellise tegevuse tulemusel oli ühel hetkel kõigile, ka sittadele peremeestele, kogu probleem korraga näha, kui pargialused siltidest kolletasid.

Sellega oli probleem adresseeritud ja lahendus seega kiire tulema. Kas nüüd saaks sama teha veekogude kallastele jäetud prügiga? Probleem on aga selles, et seal ei käi peale kalameeste just palju teisi inimesi, seega tuleb probleemi ilmestamiseks see prügi sealt ära tuua ja selle kogust ühe suure hunnikuna näidata.

Küsite, et mida me nende taara korjamise aktsioonidega öelda tahame, mina ju ei jäta endast prügi maha. Tõepoolest, kiitus teile, kes te hoiate looduse puhtana, aga ma usun, et me suudame ka enamat. Antud juhul ei piisa eeskujuks olemisest ainult oma tegudega, vaid oluline on seda ka sõnades väljendada nii oma sõprade, tuttavate kui ka võhivõõraste ees. Kutsume üles ka teisi algatama või osalema sarnastes aktsioonides ja näidakem tulemusi avalikult, sest nagu juba vanasõna ütleb – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna!