Sammuke lähemale Wöhrmanni kärestikule

Sindi paisu saagas mängiti jaanuari lõpus maha järjekordne osa. Toimus detsembris valminud keskonnamõjude hindamise (KMH) aruande avalik arutelu. Meenutuseks, et sedakordne, arvult juba neljas KMH Sindi paisu juures oli algatatud eesmärgiga selgitada välja, kuidas ja millistel tingimustel saaks rajada paisule hüdroelektrijaama (HEJ). Nagu seadus ette näeb, vaagiti ka alternatiivseid lahendusi.

Peab kohe ütlema, et arutlemisväärset oli Ramboll Eesti AS-i poolt koostatud KMH-s õige vähe. Ideekohaselt asjast neutraalset, objektiivset ja kõiki keskkonnaaspekte arvestavat ülevaadet andma pidav dokument oli tugevalt kaldu arendaja huvide eelistamisele. See on järjekordne näide, mis lausa karjub Eesti KMH-seaduse muutmise järele viisil, mis välistaks edaspidi KMH eksperdi huvide konflikti – töötamise arendaja tellimusel. Sellest on räägitud asjaomastes ringkondades ka varem, aga kui taas ilmuvad sellised nö “rambollitud” keskkonnamõju hindamised nagu kõnesolev, on selge, et muutusi on vaja kiiresti. Praegusel juhul saab taas vaid nentida, et KMH ekspert pole muud kui arendaja advokaat soovitud asja välja võitlemisel ja jokki kinnitamisel.

Kuid sellel avalikul koosolekul sai selgeks, et ülekohus kotis ei seisa ja püüa kuidas tahes ilustada ja õigustada kasumi tootmist looduse ja laiade ühiskonnagruppide arvelt – niisama lihtsalt enam inimesi ära ei lollita. Sindi kooli saali kogunenud soliidne seltskond lugupeetud inimesi ja ühiskonnategelasi näitas konkreetselt ära kümneid suuremaid ja väiksemaid küsitavusi KMH-s ja juhtis tähelepanu nii selle dokumendi vigadele kui asjaolule, et suures plaanis on kõik ju ilmselge – pais, eriti aga koos HEJ-ga on üheselt ja vastuvaidlematult äärmiselt kahjulik nii loodusele laiemalt kui iseäreanis konkreetselt Pärnu ja Liivi lahe ning Pärnu jõestiku kalavarudele. KMH-s leida üritatud põhjendused HEJ rajamiseks ja paisu säilitamiseks on vähekaalukad või teaduslikus mõttes anekdootlikud. Loetlegem siinkohal lühidalt vaid mõned punktid, milles KMH aruanne tegelikkust moonutas või tendentslikult paista lasi:

  • Kuigi KMH-st selgub, et kalastiku ökoloogiliselt head seisundist variandis pais+HEJ+kalapääsud pole võimalik saavutada, soovitab aruanne siiski just seda varianti, kujundades soosivalt ka alternatiivide hindamise punktitabeli.
  • Hindamise kokkuvõttena väidab KMH, et ei selgunud asjaolusid, mis välistaksid HEJ rajamise koos kalateede ja muude leevendusmeetmetega. Kuid ainuüksi kalapopulatsioonide kehv ökoloogiline seisund peaks olema piisav HEJ välistamiseks. Kui võtta kokku ka muud küsitavused antud KMH-s, saame üldpildi, mis näitab HEJ rajamist, kui selgelt kahjulikku alternatiivi. Ent sellest on lihtviisil mööda vaadatud.
  • Leitakse, et paisu likvideerimisel (NB! veetase langeb veehoidlas üksnes 1,5 m) tekib maalihke oht nii endise veehoidla alal kui 6,5 km allavoolu (Sic!). Tegelikkuses see oht muidugi ei suurene ja lähemal uurimisel selgub, et KMH-gi pole asja sisuliselt analüüsinud, vaid refereerinud mõnda maalihete alast üldteaduslikku tööd. Sellele vaatamata hoiatatakse (või hirmutatakse?) lihetega mitmes kohas aruandes. Laskumata temaatikasse põhjalikumalt viitan vaid 60-aastase staažiga arheoloog-paleogeograaf Tanel Moora välja selgitatud asjaolule, et antud piirkonnas puudub lihke eeldus ehk viirsavi kiht aluspinnas. Küll võib esineda järskkalda varinguid, mis on loomulik reljeefi lamendumise protsess. Ja veel – veehoidla ei suuda kusagil ära hoida maalihkeid, kui on nendeks soodne pinnas. Need toimuvad hoidlates vaid harvemini ent seda suurema-skaalaliselt.
  • Suure ohuna on viidatud kärestiku loomisel (paisu likvideerimisel) salvkaevude kuivale jäämist. Ka selle ohu reaalsust ega suurust pole KMH-s tegelikult hinnatud. Valdaval osal veehoidla lähedastest majapidamistest on tsentraalne vesi. Teised on ammu lasknud rajada puurkaevud, kuna salvkaevud olid põuastel suvedel nagunii kuivad ja vesi rauamaitseline. Ehkki põhjavesi, millelt veevõtule on ehitatud kaevud ja jões voolav pinnavesi ei ole omavahel seotud füüsikast tuntud ühendatud anumate põhimõttel, on selge, et kärestiku rajamisel tuleb veehoidla veetasemest sõltuvate kaevude asendamine või süvendamine arvata projekti kulude hulka ja sel viisil hoopis laheneb praegugi olemasolev probleem. Seega peaks kärestiku rajamine ka kaevuomanikele olema pigem hea uudis.
  • KMH näeb olulise negatiivse aspektina paisu lammutamise juures, et vähenevad rekreatsiooni ehk meelelahutuse võimalused Sindis. Paraku on siin piirdutud peamiselt ujumiskohaga, justkui see oleks ainus oluline puhkevorm Pärnu jõe ääres. Kõiki ülejäänud harrastusi ja huvisid – veematk, süstaslaalom, jalutamine, kalapüük, lõbusõit paadiga jm on käsitletud kas väga põgusalt või pole mõjusid neile huvidele üldse analüüsitud.
  • Hoopis naljakas on nö miljööväärtuslik vaade paisjärvele, mida kiidetakse. Kuidagi on jäänud kahesilma vahele, et juba ammu on sellest vaatest järel vaid umbes pool – ülejäänu on kasvanud tihedasse kõrkja, pilliroo ja teiste veetaimede tihnikusse. Välja paistab ligikaudu vaid see osa, mis oleks veepeeglist näha ka paisutamata sängis voolava jõe puhul. Irooniline on, et koosolekul vaidles KMH esiekspert sellele vastu, kuigi tema selja taga ekraanil oli äsja ilutsenud KMH tiitellehe pilt, millelt vaatas vastu aerofoto ühes selgesti nähtava rohelise taimemassiiviga veehoidlas. Aerofotod tehakse teadupärast kevadeti, kui taimestik pole veel liiga lopsakas ega varaja liigselt veekogude kaldajoont. Vaadetega tekib lisaks retooriline küsimus: Miks pidada vaadet rohtu kasvanud paisjärvele ja tehnitsistlikule betoonrajatisele ilusamaks kui loodusilmelisele kärestikule, kus vesi vabalt kivide vahel mühiseb?
  • KMH opereerib mitmes punktis “teadmistega”, mis on saadud kohalike elanike küsitlusest. Jättes kõrvale asjaolu, et ei küsitluse koostajad ega läbiviijad pole ilmselt olnud sotsioloogilise hariduse või spetsiaalse koolitusega, mis lubab kahelda kogu asja objektiivses kasutatavuses, tuleb nentida, et selles esitati suisa valeinformatsiooni. Nimelt väideti, et paisu likvideerimisel langeb veetase jões kolm meetrit, mitte poolteist nagu seda on leidnud paisu varasemad uuringud ja nagu seda on kajastatud ka KMH-s endas. Seega esitleti inimestele asja tegelikkust moonutavana – kas lootuses saada soovitud vastuseid? Küsitavat on antud küsitluses palju muudki. Parimal juhul võib selle tulemusena üksnes nentida, et kohalikel pole kogu asjast ega eri lahendusvariantidest täit arusaama ja vaid vähesed on kogu temaatikaga hästi kursis.
  • Kuigi see ei puuduta absoluutselt antud KMH temaatikat, käsitleb kõnealune teos laialdaselt röövpüügi probleemi ja leiab, et see nullib ära kalurite eeldatava lisatulu juhul, kui kalateed avatakse. Samuti on väidetud, et kui kalad pääsevad paisust üles, siis on röövpüüdjail parem tegutseda ja inspektoreil raskem neid tabada. Iga mõtlev kalastaja saab aru, et selline jutt on puhas demagoogia, millega püütakse hädiselt õigustada paisu olemasolu. Küllap pole usinail aruande koostajail töö kõrvalt olnud mahti looduses käia, et märgata, kus on röövikuil lihtsam tegutseda – kas seal kus kala takistuse tõttu kokku koondub või seal, kus ta vabalt järgmise käänu taha ujuda saab?
  • Väidetakse, et pais on tehtud juba ammu ja Pärnu jõe keskkond on stabiliseerunud. Stabiliseeruda võib teadupärast väga erinevatel tasemetel. Tundub, et KMH koostaja loeb argumendiks, et biotoop on stabiilselt vaese elustikuga ja peab seda säilitamisväärseks…

Üks vähestest objektiivselt kajastatud teemadest on muda paisjärves. KMH refereerib selles osas varasemaid uuringuid, mille kohaselt on muda hulk veehoidlas vähene, see esineb õhukese kihina üksnes kohati ega sisalda ohtlikke aineid. Õieti öeldes polegi valdavalt tegemist mudaga (orgaanilise settega) selle otseses tähenduses, vaid tavalise jõesettega tolmliivast kruusani. Kusjuures enamik paisjärve põhjast pole mitte mudane vaid on kivine. Seega pole muda probleem ka paisu eemaldamisel. Seda hirmu ei tasuks ilmaaegu võimendada ka asjaga mitte kursis olevatel ent seda valjuhäälsemalt seletavatel harrastuskalastajatel.

Üldiselt on aga kogu KMH, nagu öeldud, kajastanud teemat tendentslikult. Ikka ja jälle väidetakse, et HEJ toimimise negatiivsed mõjud on olulisel määrel leevendatavad. Järjekindlalt välditakse vaatamast näkku tõsiasjale, et noorkalade suremuse probleemid pole HEJ allavoolu läbimisel ühelgi juhul piisavalt lahendatud, mis lubaks kalavaru reaalset suurenemist.

Otsitakse põhjuseid, miks paisu lammutamine võib kalastikule koguni halb olla. Kuni sinna maani välja, et kui jões saab kala liiga palju (Sic!) olema, siis võivad järgneda haiguspuhangud, toidupuudus ja takkapihta võib ka kliima ebasoodsaks minna nii, et asjast pole võib-olla kasu. Nende kõigi koledate tulevikustsenaariumide leiutamise käigus on vaadatud mööda selgest tõsiasjast, et Pärnu jõe kalapopulatsioonid on sellisest olukorrast tohutult kaugel ja esmajärjekorras piirab olukorra paranemist Sindi pais (kui rajatakse, siis omakorda tugevasti HEJ). Lahendagem kõigepealt suurim pudelikael ja siis näeme, kas või millistel hirmudel üldse alust on.

Õnneks pole aga teadlased, kalastajad ja teised loodusest hoolivad inimesed ainsad, kes selle KMH nime kandva jaburduse kallutatuse läbi nägid. Asjast sai suurepäraselt aru ka kohalviibinud riigi esindajad. Näiteks riigikogu keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni küsimusele: kumb mõju on suurem – hüdroenergia positiivne või negatiivne kalastikule, ei tahtnud KMH-meistrid mingi hinna eest vastust anda. Kuid vastus oli ilmne niigi.

Üheselt väljendas oma seisukohta ka Keskkonnaamet, kes leidis, et selline KMH on neile vastuvõetamatu vajades tõsist täiendamist ja parandamist. Saalist pakuti koguni, et tuleks sellele üllitisele, mida eelnevalt oli võrreldud koolikirjandiga teha erapooletu ekspertiis, mis laseks sellesse kogutud infol paista objektiivses valguses.

KMH tegijal on see nüüd tõsine mõttekoht ja kerge tal selles situatsioonis kindlasti pole. Asub ta ju kahe tule vahel – kas teha objektiivne ja reaalselt keskkonna mõjusid arvestav hindamine südametunnistuse (?!) järgi või nii nagu teda palganud arendaja tahab? Valida on muuhulgas maine ehk usaldusväärsuse ja raha vahel. Mis te arvate kumb peale jääb?

Isegi kui seekord võidab veel raha, siis arvestades kõike ülaltoodut ja 29. jaanuaril Sindi kooli saalis toimunut ning, et lõppotsuse teeb ikkagi riik Keskkonnaamati isikus, on allakirjutanu ja paljud teisedki veendunud, et me oleme astunud tubli sammu lähemale Wöhrmanni kärestikule. Lõppude-lõpuks on ka Sindil vaja uut elujaatavat sümbolit ja mis võiks sobida selleks paremini kui kunagise vabriku rajaja auks nimetatud elust kihav loodusilmeline kärestik kurikuulsa tapjapaisu asemel.

Ilmunud mõnevõrra lühendatult ajakirjas Kalastaja nr 67.

Tauno Jürgenstein