2012.a valmis kaheksa uut kudeala jõe- ja meriforellidele.

Nagu vabatahtlikkuse alusel toimetavate ja tulu mitte teenivate organisatsioonidega ikka, nii püüab ka SA Eesti Forell tasapisi ent sihikindlalt täita oma missiooni. Seda vaatamata kõikvõimalikele takistustele ressursside piiratuse, bürokraatia ning lihtsalt küündimatu mõistmisvõimega indiviidide näol. Iseäranis piiravaks kipub olema inimressurss. Kui hoogtööpäeva korras kruusakotte tassivaid entusiaste õnneks ikka leidub (mille eest neile suurim tänu!), siis projektide ettevalmistamine ja läbiviimine on juba suuremad ja kõvasti aega ning energiat nõudvad pähklid, mille puremiseks kaheksast viieni põhitöö tegijail vaid harva jaksu jätkub. Seda hinnatavam on iga üksik projekt, mis taas kord uhke kudeala või ahvatlevate vee-elupaikadega päädib.

2012.a suvel sai meil läbi viidud kokku kolm projekti erinevatel jõgedel. Esimene neist sündis õigupoolest Eesti Forelli sõsarorganisatsiooni Forellisõprade MTÜ egiidi all. Tartumaal rajati Porijõele sealse forellipopulatsiooni turgutamiseks ja nigelate kudemisvõimaluste parandamiseks juurde kaks täismattkoelmut kvaliteetsest pestud kruusaveerisest. See projekt on hea näide sellest, et vähemalt ühe ressursi – finantside osas on olukord parem kui veel mõned aastad tagasi. Nimelt pani tööle oma õla alla selgelt tulevikuvisiooniga kalastustarvete müüja Konksupood, kelle rahalisel toel kogu projekt üldse võimalikuks sai. Kusjuures seda juba teist aastat järjest. Hea on tõdeda, et mitte kõik äriettevõtted pole ainult kasumist, vaid mõni ka kogu valdkonna arengust huvitatud. Kasu sünnib sellistest toetustest ju kõigile – nii loodusele kui kalastajaile.

Hea on tõdeda, et inimeste arusaamades hakkab jää murduma ja enam ei arvata, nagu peaks vaid riik üksi kõik, sealhulgas kalaressursid kandikul ette tooma. Suure panuse saame kokku anda igaüks ise oma jõukohast panust andes. Seda näitab ilmekalt ka järgmine lugu. Nimelt ehitati üks tõhus koelmu puhtalt eraisiku rahaga. See mees on Tori kandi loomaarst Hannes Hunt, kes ei pidanud paljuks investeerida oma lemmikjõel suure koelmu rajamisse üsna märkimisväärne summa ja paras ports isiklikku aega. Eesti Forell oli siinjuures rohkem nõuandja, koostööpartneri ning asjaajaja rollis. Ühise pingutusena valmis jõelõigule, kus kilomeetrite ulatuses polegi muud kohta kudemiseks, tõsine ca 100m2 kudeala. Ehitatu headusele andsid oma kullaproovi kalad, kes seal juba sel sügisel pulmatralli pidasid. Jääb vaid oodata arvukat järelkasvu.

Kolmas projekt oli juba eelmisel aastal ette valmistatud Valkla ojas meriforelli kudemis- ja noorjärkude kasvutingimusi parandama mõeldud töö. Algsest enam kui kahe kilomeetri pikkuseks planeeritud jõelõigust jäi peale Põllumajandusameti sekkumist järele vaid ca 450 m, mis küll õnneks moodustas antud oja olulisema lõigu.

Põllumeeste muret maaparandussüsteemide toimise pärast võib ju mõistagi – lõppude lõpuks toetab melioratsioon intensiivset maaviljelust ja kuidas me muidu oma toidulauale kauni välimusega ent keemiast pakatavaid (ikkagi kaasaegene ja intensiivne!) põlluvilju saame!? Võib küll vaielda, kas suurema kuigi kahtlasema kvaliteediga toodangu saamiseks on jõgede sirgeks tõmbamine, seejärel settel täita laskmine ja perioodiline kogu elustiku kaldale tõstmine õigustatud, sest mis tähtsust on elusloodusel, kui meil on linnatäied suid toita? Ent jätkusuutliku permakultuurse maaviljeluse õpetamine põllumeestele väljus liiga palju antud projekti eesmärkidest ja eelarvest ning seetõttu tuli meil seekord leppida vee-elustiku kaotajaks jäämisega. Mis sellest, et kruusapõhja ning kivide lisandumine ühte maaparanduse eesvoolu (moodne nimi kunagistele jõgedele-ojadele) ei pea ilmtingimata uputama drenaažisuudmeid enam, kui need juba uppunud on. Võib-olla oleks meid rohkem kuulatud, kui nõustunuksime oma kanda võtma Põllumajandusameti kohustusi sette väljakaevamise osas? Kuid taaskord seadis oma piirid eelarve ja ka õiglustunne – meie arusaam heast keskkonnast on hoopis teistsugune ja pole õige jätkata kellegi ebafektiivsete süsteemide toetamist, kui me ise oleme loomas hoopis teistsuguseid.

Niisiis kõvasti vähendatud mahus jooksvates meetrites, aga kasutades ära ojalõigu suurt langu, saime valmis viis tubli kudeala ning rikastatud oja hea hulga kivimürakate ja –kärestikega. Lisaks ehitati ümber üks väike pais kärestikuks nii, et see toimib ka madala veega. Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et iga uus projekt tuleb (vähemalt selles osas, mida teha saab) parem eelmistest ja toob suurema rahulolu. Loodetavasti kinnitavad seda ka edasised kudemisefektiivsuse uuringud.

Valkla projekti rahaline toetus pärines KIK-ist. Kusjuures KIKi töötajatega dialoogis leidsid lahenduse ka arvukad mitmesuunalised muutused eelarves, mis tingitud nii ülaltoodud probleemidest, kui samast alguse saanud venimisest teostuses, mis omakorda nõudis lõivu maksmist inflatsioonile. Seega antud juhul igati positiivne koostöökogemus.

Siinkohal kasutan võimalust avalikult tänada kõiki ülalmainitud ja mainimata koostööpartnereid ning vabatahtlikke abilisi, kes kõik aitasid kaasa taaskordsele jõgede rikastamisele elupaikadega! Kasu töödest ilmneb küll alles aastate jooksul, aga seda enam on teie abi raske üle hinnata.

Loo pealkirjas on viidatud küll kaheksale kudealale, aga tegelikkuses sündis neid Eestis nii mõnigi enam. Nagu ülal viidatud on jää selles osas liikuma hakanud ja autorile on teada veel vähmalt kolm MTÜ-d, kes samuti selle tänuväärse, kuigi bürokraatiast kubiseva ja sageli inimeste mõistmatusele põrkuva töö või hobiga tegelevad. Lisaks on kuulda mõnedest juriidiliselt määratlemata seltskondadest, kes samuti jõudu mööda kalade kudemistingimusi parandavad. Tahan avaldada tänu samuti neile, sest küsimus pole konkurentsis vaid meie ühise asja ajamises – kalavarude olukorra parandamises. Ühtlasi soovin neile jõudu ja palju järelkasvu nende kümmekonnale suuremale ja väiksemale kudealale, mis 2012 aastal rajatud!

Siinjuures ei saa mööda mõnedest hoiatussõnadest. Nimelt võib suures tegemise tuhinas vahel mõni detail kahe silma vahele jääda ja niiviisi loodusele loodetud kasu asemel hoopis kahju sündida. Seepärast tasub alati enne hurraaga kruusa jõkke kallamist mõne eksperdiga nõu pidada, et kas antud jões on üldse kudeala kalavähesuse probleemiks või tuleks alustuseks millelegi muule keskenduda? Samuti tuleb toimiva kudeala rajamise põhimõtted ja nõuded endale selgeks teha. Üks võimalus on lugeda sellekohaseid teadustöid ja kogemuste kirjeldusi, mida oleme püüdnud koondada ka Eesti Forelli kodulehele: www.eestiforell.eu. Teiseks ja ehk vajalikumakski jäävad ikkagi kogenud spetsialisti soovitused. Muidu võib juhtuda nii nagu eelmisel sügisel sündinud kurioosum, kus tuntud ettevõte üritas forellikoelmuid rajada kruusa asemel… liivast. Olukorra päästis toona õigel ajal jõe äärde jõudnud Eesti Forelli meeste otsustav sekkumine. Seega – tegutse, aga targalt!

Artikkel ilmunud ka ajakirjas Kalastaja nr 66

Tauno Jürgenstein