Angerja levikust Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul 300 a. tagasi

Tänapäeva eestlasele seondub angerjas ikka kas Võrtsjärve või mere, vähem ka Peipsiga. Peaaegu täiesti on aga unustatud angerjas kui meie jõgede kala. Unustus kajastub ka ametlikus suhtumises. Kultiveeritakse vaid asustust järvedesse, unustades ära, et näiteks Võrtsjärve investeeritud angerjad ei anna taastootmist- tegu on vaid ühekordse investeeringuga, mida tuleb pidevalt korrata, et sugu välja ei sureks.

Looduslik isetaastootlikkus on mõeldav vaid neis veekogudes, millistest on vaba väljapääs Läänemerre ja sealt Sargasso merre, kust angerjate uutel põlvkondadel oleks võimalik tulla tagasi meie jõgedesse. Üks sellistest jõgedest on olnud Pärnu jõgi. Tammid, paisud ja jõgede süvendamine on viimase 50 aastaga teinud oma töö, ja angerjas on Pärnu jõestikust praktiliselt kadunud. Vaatleksime lähemalt angerja kui liigi levikut Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul Järvamaal ning vaatleme, millised olid angerja elupaigad ja leviku piir.

Järvamaa nimi ei ole pärit seal leiduvatest järvedest või eeldusest, et tegu võinuks olla eriti järvederohke piirkonnaga. Vastupidi – järvi on Järva maakonnas väga vähe. Sõna „järv“ all mõisteti muinas-Eestis ka soolaugast, veesilma, ja kuna soid on Järvamaal olnud rohkelt, siis on tänaseni kasutusel muistetest aegadest pärit maakonnanimi „Järvamaa“-seega soode, laugaste maa. Veekogudest annavad aga tooni hoopis Jägala ja Pärnu jõgikonna kleenukesed lätted ja nende jõgikondade suhteliselt tagasihoidlikud, kuid tihedalt kulgevad väikesed lisajõed. Ajalooallikaliselt on aluseks võetud 1686-1689.a. rootsiaegse mõisate riigirevisjoni andmed. Revisjoni materjalid annavad ka hea pildi vesikonna liigilise koosseisu muutumise kohta piirkonniti. Lähtejärjestuse aluseks on võetud liikumine ülemjooksult allavoolu.

Pärnu jõe ülemjooks.

Pärnu jõgi-Roosna- Alliku. Revisjoni kohaselt mõisa alt voolavast ojast (Pärnu jõe lätted) ei püüta muud kala kui forelle ja hauge. Mõisa juurde kuulusid ka tollal nii tüüpilised kogretiigid, milliseid oli kaks. Siinjuures on väga huvitav teade, et üks kogretiikidest, mis asus veski taga ja oli 100 sülda pikk ja 20 sülda lai, „on asustatud haugide, forellide ja kokredega“(besätt med gieddor, foreller och rudar)1 See teade, isegi kui tegu oli juhuslikku laadi katsetusega, on arvatavasti üldse kõige varajasem teade forelli kunstlikust kasvatamisest Eestis.
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi-Purdi. Jõest, mis kulgeb otse mõisa all ja lähtub Roosna-Allikult (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks hauge, ahvenaid, särgi ja forelle.2
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi ja lisajõgi Vodja-Viisu. Märgitakse, et ojast, mis kulgeb pool miili mõisast ja saab alguse Roosna-Allikult (st. Pärnu jõest) püütakse siin- seal „mõningaid forelle, hauge, angerjaid ja lutse,“(nagre foreller, jeddar, ahl och lakor), seda siiski vaid korvide ja liividega. Väikesest ojast, mis asub otse mõisa all (Pärnu jõe lisajõestVodja jõest) püütakse aga siin- seal forelle, ja ei muud.3

Pärnu jõe lisajõgi Esna. Öötla mõis. Mõisa kalapüük koosneb üksnes püügist väikeses ojast (Esna jõest) ja saagiks saadakse „mõningaid hauge, väikesi lutse ja angerjaid, milliseid püütakse liividega.“(nagre gieddor, sma lakor och aalar med lijfwar fangas) Muu kalapüük puudub.4

Eeltoodud nelja piirkonna andmetele tuginedes võib ümber lükata ka M. von zur Mühleni 1898) arvamuse, nagu oleks jõeforell peale Vodja jõe Pärnu ülemjooksu vetes puudunud.5

Pärnu jõe lisajõgi Vodja. Vodja mõisa all saadakse väikeseid hauge, särgi ja lutse, Mäo mõisa piirkonnas aga hauge, särgi ja väikesi forelle.6
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi Paide linna all. Antud revisjonis angerjat ei leidu, kuid seevastu on angerjas stabiilselt esindatud Paide lossi arveraamatus aastatel 1584-1589 kui samas Pärnu jõel lossi külje all asuva veskimöldri renditasu, mis ta maksis peale jõest saadava värske kala ka värskes angerjas (fersk all), mida oli kuni 40 kg. aastas.7 Kogusaak pidi olema suurem.Ühtlasi on siin näha, kuidas tehti veel vahet ühelt poolt „kala“ ja teiselt poolt „angerja“ kui söödava vee-eluka, kuid tollase ettekujutuse kohaselt siiski mitte päris kalaga, vaid millegi muuga.

Pärnu jõe lisajõgi Reopalu jõgi. Röa mõis. 1686-1689..a. revisjonis on märgitud, et väikesest ojast (Reopalu jõgi) püütakse väikeseid hauge, ahvenaid ja särgi liivide ja rüsadega. 8
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi. Kirna mõis. Mõisa alt kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse üksnes mõisa tarbeks „hauge, ahvenat, angerjat ja aeg- ajalt mõningaid lutse.“( gäddor, abborrar och ahl och da och da nagra laker.)9 Veel oli mõisa alluvuses eemal asuv väike Vissuvere umbjärv ja mõisa juurde kuulus ka tüüpiline kogretiik väikeste kokredega. Mõisa püügivarustus koosnes vaid ühest suurest ja vanast noodast, mille tiivad olid kumbki 4 sülda pikad.10

Pärnu jõgi. Türi-Alliku mõis. Mõisa all kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks üksnes suviti mõningaid hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, lutse, ajuti ka mõningaid turbi(turbar).11

Pärnu jõgi ja Prandi jõe suue. Särevere. Revisjoni kohaselt „peale mõlema aadri“,st. Pärnu jõe ja Prandi jõe, kust püütakse vaid hauge, ahvenaid ja turbi ning särgi, muud kalapüüki pole. Angerjat ei ole märgitud.Kalapüügivahendeist on olemas vaid üks vana liiv.12 Angerjat pole küll märgitud, kuid märksa hilisemast ajast on andmeid angerja püügist sama mõisa alla kuulunud Luisu veskis Prandi jõel.

Pärnu jõgi. Laupa mõis. Mõisa tarbeks püütakse hauge, ahvenaid, särgi ja angerjaid(giäddor, abborre, mörter och aal)13Mingit muud kalapüüki mõisas pole.

Pärnu jõe keskjooks.

Pärnu jõe lisajõgi Kolu jõgi. Kolu mõis. Revisjonis märgitakse, et peale jõe, mis mõisa alt kulgeb (Kolu jõgi) ning kust püütakse mõisa jaoks hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, ja turbi, muud kalapüüki pole.14

Toodud statistikat võib täiendada ka suuliste andmetega lähiminevikust. Kalaspordiveteran Enn Treufeldti andmeil püüdis ta Lintsi lisajõest Lokutast aastail 1959-1963 korduvalt suuri angerjaid. Prandi jõel asuva Luisu veski omanik Viktor Kõre püüdis 1930-tel aastatel samuti oma veski tammilt angerjaid, kusjuures „püügil kasutatavat liivi tuli pidevalt raputada, et angerjad sabapidi sealt välja ei roniks.“ Massiliselt olevat olnud angerjat 1950-tel aastatel nii Kolu mõisa all kui ka Lintsi jões Karjaküla all.15 Türi-Allikul oli 1930-tel aastatel innukamaks angerjapüüdjaks olnud Türi politseikomissar Kraav. Kalaspordiveteran Egon Põllu Paidest on teatanud, et angerjaid tõsteti Türi-Allikul kaldale koos 1950-tel aastatel süvendamisega jõest väljatõstetud mudaga.16 Samuti olevat Pärnu jõel asuva Jändja paisu juurde kuulunud kastidekujulised angerjatrepid angerja tõusu lihtsustamiseks.

Kokkuvõtteks võib teha järgmised järeldused:

Angerjas oli Pärnu jõe ülemjooksul küllalt tavaline jõekala Viisu, Paide, Kirna ja Laupa piirkonnas, Pärnu jõe ülemjooksu lisajões Esna jões ning keskjooksul Kolu-Lintsi ja Lokuta lisajõgedes. Kokku on revisjoni kaheteistkümnes mõisas-piirkonnas angerjas esinenud tervelt kaheksal korral, kui juurde võtta ka Paide lossi arveraamatu andmed ja hilisemad suulised teated Luisu veski kohta..

Angerja leviku kõige ülemiseks piiriks Pärnu vesikonnas oli Pärnu jõgi Viisu mõisa piirkonnas ja Esna jõgi Öötla mõisa piirkonnas. Pärnu jõe ülemjooksul Viisu piirkonnas esines angerjas koos haugi, lutsu ja forelliga, kuid puudus Viisu piirkonnast ülesvoolu Purdis ja Roosna-Allikul, kus esines rohkem domineeriva liigina forell. Kõige külmemaveelises Pärnu lisajões, juba siis forellijõena tuntud Vodja jões ei näi angerjas esinenud olevat. Ootuspärane oli angerja esinemine Vodja jõest kohati vaid kolm kilomeetrit eemal paralleelselt kulgevas Pärnu ülemjooksu lisajões Esna jões, kuna see jõgi on Vodjast tunduvalt soojema veereziimiga Selles jões omakorda puuduvad andmed forelli kohta.

Angerja levik Pärnu jõe kesk-ja ülemjooksul ei ole olnud seotud ühegi järvistu ega järve kui elu- või toitepaigaga. Levila piirdus ainuüksi jõgedega. Jõega ühenduses olevaid järvi vaadeldud territooriumil ei esinenud.Seega võime rääkida angerjast kui tüüpilisest jõekalast Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul koos lisajõgedega. Angerjas oli ka tavaline püügikala tollaste primitiivsete püügivahendite mõistes ja seda isegi siis, kui teised kalaliigid on piirkonniti vahetunud. Angerja näol Pärnu vesikonnas oli seega tegu omaette liigiga par exellence. Seda kõike on tähtis meeles pidada ka seetõttu, et angerjavarud on Euroopas väga tugevasti vähenenud, mistõttu tuleks koos Pärnu jõelt eemaldatavate kalatõketega hoolitseda eesti angerja eest mujalgi kui ainult Võrtsjärves.


1 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 262p
2 Op.cit. lk. 838
3 Op.cit. lk. 1018
4 Op.cit. lk. 963
5 vt. lähemalt Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.
6 Op.cit.
7 Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper. Wittensteens Slott. Räkenskaper för ar 1584-1589
8 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 1190p
9 Op.cit. lk. 1100
10 Op.cit.
11 Op.cit. lk. 1119p. Siinjuures on huvitav märkida, et liiginimi „turb“ on rootsikeelses tekstis antud eestikeelse tuletisena- „turbar.“ Rootsi keeles on kalaliigi nimetus turb hoopiski „färna.“ Sama fenomen esineb revisjonis ka teistes seostes. Näiteks jäeti tõlkimata eestikeelne sõna „(sauna)lava.“ Asi oli selles, et rootsi aja lõpul maksis Rootsi eesti provintsides kuningas Karl XI poolt 1685.a. maksmapandud keeleseadus, mis tõstis eesti keele sisuliselt siseriiklikuks ametikeeleks, eriti kirikutes. Pealegi küsitlesid revisjonimehed peale mõisnike ka talupoegi.
12 Op.,cit. lk. 1152p
13 Op.cit, lk. 1075
14 Op.cit. lk. 1175.
15 Lokuta küla elanik Enn Treufeldt autorile 11. 02. 2011.
16 Paide elanik Egon Põllu autorile 11.06. 1999.a

Kasutatud allikad ja kirjandus:

Eesti Ajalooarhiiv, F. 1.2.942

Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper.

Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.

Kalle Kroon
mag. art.