Angerja levikust Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul 300 a. tagasi

Tänapäeva eestlasele seondub angerjas ikka kas Võrtsjärve või mere, vähem ka Peipsiga. Peaaegu täiesti on aga unustatud angerjas kui meie jõgede kala. Unustus kajastub ka ametlikus suhtumises. Kultiveeritakse vaid asustust järvedesse, unustades ära, et näiteks Võrtsjärve investeeritud angerjad ei anna taastootmist- tegu on vaid ühekordse investeeringuga, mida tuleb pidevalt korrata, et sugu välja ei sureks.

Looduslik isetaastootlikkus on mõeldav vaid neis veekogudes, millistest on vaba väljapääs Läänemerre ja sealt Sargasso merre, kust angerjate uutel põlvkondadel oleks võimalik tulla tagasi meie jõgedesse. Üks sellistest jõgedest on olnud Pärnu jõgi. Tammid, paisud ja jõgede süvendamine on viimase 50 aastaga teinud oma töö, ja angerjas on Pärnu jõestikust praktiliselt kadunud. Vaatleksime lähemalt angerja kui liigi levikut Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul Järvamaal ning vaatleme, millised olid angerja elupaigad ja leviku piir.

Järvamaa nimi ei ole pärit seal leiduvatest järvedest või eeldusest, et tegu võinuks olla eriti järvederohke piirkonnaga. Vastupidi – järvi on Järva maakonnas väga vähe. Sõna „järv“ all mõisteti muinas-Eestis ka soolaugast, veesilma, ja kuna soid on Järvamaal olnud rohkelt, siis on tänaseni kasutusel muistetest aegadest pärit maakonnanimi „Järvamaa“-seega soode, laugaste maa. Veekogudest annavad aga tooni hoopis Jägala ja Pärnu jõgikonna kleenukesed lätted ja nende jõgikondade suhteliselt tagasihoidlikud, kuid tihedalt kulgevad väikesed lisajõed. Ajalooallikaliselt on aluseks võetud 1686-1689.a. rootsiaegse mõisate riigirevisjoni andmed. Revisjoni materjalid annavad ka hea pildi vesikonna liigilise koosseisu muutumise kohta piirkonniti. Lähtejärjestuse aluseks on võetud liikumine ülemjooksult allavoolu.

Pärnu jõe ülemjooks.

Pärnu jõgi-Roosna- Alliku. Revisjoni kohaselt mõisa alt voolavast ojast (Pärnu jõe lätted) ei püüta muud kala kui forelle ja hauge. Mõisa juurde kuulusid ka tollal nii tüüpilised kogretiigid, milliseid oli kaks. Siinjuures on väga huvitav teade, et üks kogretiikidest, mis asus veski taga ja oli 100 sülda pikk ja 20 sülda lai, „on asustatud haugide, forellide ja kokredega“(besätt med gieddor, foreller och rudar)1 See teade, isegi kui tegu oli juhuslikku laadi katsetusega, on arvatavasti üldse kõige varajasem teade forelli kunstlikust kasvatamisest Eestis.
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi-Purdi. Jõest, mis kulgeb otse mõisa all ja lähtub Roosna-Allikult (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks hauge, ahvenaid, särgi ja forelle.2
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi ja lisajõgi Vodja-Viisu. Märgitakse, et ojast, mis kulgeb pool miili mõisast ja saab alguse Roosna-Allikult (st. Pärnu jõest) püütakse siin- seal „mõningaid forelle, hauge, angerjaid ja lutse,“(nagre foreller, jeddar, ahl och lakor), seda siiski vaid korvide ja liividega. Väikesest ojast, mis asub otse mõisa all (Pärnu jõe lisajõestVodja jõest) püütakse aga siin- seal forelle, ja ei muud.3

Pärnu jõe lisajõgi Esna. Öötla mõis. Mõisa kalapüük koosneb üksnes püügist väikeses ojast (Esna jõest) ja saagiks saadakse „mõningaid hauge, väikesi lutse ja angerjaid, milliseid püütakse liividega.“(nagre gieddor, sma lakor och aalar med lijfwar fangas) Muu kalapüük puudub.4

Eeltoodud nelja piirkonna andmetele tuginedes võib ümber lükata ka M. von zur Mühleni 1898) arvamuse, nagu oleks jõeforell peale Vodja jõe Pärnu ülemjooksu vetes puudunud.5

Pärnu jõe lisajõgi Vodja. Vodja mõisa all saadakse väikeseid hauge, särgi ja lutse, Mäo mõisa piirkonnas aga hauge, särgi ja väikesi forelle.6
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi Paide linna all. Antud revisjonis angerjat ei leidu, kuid seevastu on angerjas stabiilselt esindatud Paide lossi arveraamatus aastatel 1584-1589 kui samas Pärnu jõel lossi külje all asuva veskimöldri renditasu, mis ta maksis peale jõest saadava värske kala ka värskes angerjas (fersk all), mida oli kuni 40 kg. aastas.7 Kogusaak pidi olema suurem.Ühtlasi on siin näha, kuidas tehti veel vahet ühelt poolt „kala“ ja teiselt poolt „angerja“ kui söödava vee-eluka, kuid tollase ettekujutuse kohaselt siiski mitte päris kalaga, vaid millegi muuga.

Pärnu jõe lisajõgi Reopalu jõgi. Röa mõis. 1686-1689..a. revisjonis on märgitud, et väikesest ojast (Reopalu jõgi) püütakse väikeseid hauge, ahvenaid ja särgi liivide ja rüsadega. 8
Angerjat mainitud ei ole.

Pärnu jõgi. Kirna mõis. Mõisa alt kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse üksnes mõisa tarbeks „hauge, ahvenat, angerjat ja aeg- ajalt mõningaid lutse.“( gäddor, abborrar och ahl och da och da nagra laker.)9 Veel oli mõisa alluvuses eemal asuv väike Vissuvere umbjärv ja mõisa juurde kuulus ka tüüpiline kogretiik väikeste kokredega. Mõisa püügivarustus koosnes vaid ühest suurest ja vanast noodast, mille tiivad olid kumbki 4 sülda pikad.10

Pärnu jõgi. Türi-Alliku mõis. Mõisa all kulgevast jõest (Pärnu jõgi) püütakse mõisa vajadusteks üksnes suviti mõningaid hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, lutse, ajuti ka mõningaid turbi(turbar).11

Pärnu jõgi ja Prandi jõe suue. Särevere. Revisjoni kohaselt „peale mõlema aadri“,st. Pärnu jõe ja Prandi jõe, kust püütakse vaid hauge, ahvenaid ja turbi ning särgi, muud kalapüüki pole. Angerjat ei ole märgitud.Kalapüügivahendeist on olemas vaid üks vana liiv.12 Angerjat pole küll märgitud, kuid märksa hilisemast ajast on andmeid angerja püügist sama mõisa alla kuulunud Luisu veskis Prandi jõel.

Pärnu jõgi. Laupa mõis. Mõisa tarbeks püütakse hauge, ahvenaid, särgi ja angerjaid(giäddor, abborre, mörter och aal)13Mingit muud kalapüüki mõisas pole.

Pärnu jõe keskjooks.

Pärnu jõe lisajõgi Kolu jõgi. Kolu mõis. Revisjonis märgitakse, et peale jõe, mis mõisa alt kulgeb (Kolu jõgi) ning kust püütakse mõisa jaoks hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, ja turbi, muud kalapüüki pole.14

Toodud statistikat võib täiendada ka suuliste andmetega lähiminevikust. Kalaspordiveteran Enn Treufeldti andmeil püüdis ta Lintsi lisajõest Lokutast aastail 1959-1963 korduvalt suuri angerjaid. Prandi jõel asuva Luisu veski omanik Viktor Kõre püüdis 1930-tel aastatel samuti oma veski tammilt angerjaid, kusjuures „püügil kasutatavat liivi tuli pidevalt raputada, et angerjad sabapidi sealt välja ei roniks.“ Massiliselt olevat olnud angerjat 1950-tel aastatel nii Kolu mõisa all kui ka Lintsi jões Karjaküla all.15 Türi-Allikul oli 1930-tel aastatel innukamaks angerjapüüdjaks olnud Türi politseikomissar Kraav. Kalaspordiveteran Egon Põllu Paidest on teatanud, et angerjaid tõsteti Türi-Allikul kaldale koos 1950-tel aastatel süvendamisega jõest väljatõstetud mudaga.16 Samuti olevat Pärnu jõel asuva Jändja paisu juurde kuulunud kastidekujulised angerjatrepid angerja tõusu lihtsustamiseks.

Kokkuvõtteks võib teha järgmised järeldused:

Angerjas oli Pärnu jõe ülemjooksul küllalt tavaline jõekala Viisu, Paide, Kirna ja Laupa piirkonnas, Pärnu jõe ülemjooksu lisajões Esna jões ning keskjooksul Kolu-Lintsi ja Lokuta lisajõgedes. Kokku on revisjoni kaheteistkümnes mõisas-piirkonnas angerjas esinenud tervelt kaheksal korral, kui juurde võtta ka Paide lossi arveraamatu andmed ja hilisemad suulised teated Luisu veski kohta..

Angerja leviku kõige ülemiseks piiriks Pärnu vesikonnas oli Pärnu jõgi Viisu mõisa piirkonnas ja Esna jõgi Öötla mõisa piirkonnas. Pärnu jõe ülemjooksul Viisu piirkonnas esines angerjas koos haugi, lutsu ja forelliga, kuid puudus Viisu piirkonnast ülesvoolu Purdis ja Roosna-Allikul, kus esines rohkem domineeriva liigina forell. Kõige külmemaveelises Pärnu lisajões, juba siis forellijõena tuntud Vodja jões ei näi angerjas esinenud olevat. Ootuspärane oli angerja esinemine Vodja jõest kohati vaid kolm kilomeetrit eemal paralleelselt kulgevas Pärnu ülemjooksu lisajões Esna jões, kuna see jõgi on Vodjast tunduvalt soojema veereziimiga Selles jões omakorda puuduvad andmed forelli kohta.

Angerja levik Pärnu jõe kesk-ja ülemjooksul ei ole olnud seotud ühegi järvistu ega järve kui elu- või toitepaigaga. Levila piirdus ainuüksi jõgedega. Jõega ühenduses olevaid järvi vaadeldud territooriumil ei esinenud.Seega võime rääkida angerjast kui tüüpilisest jõekalast Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul koos lisajõgedega. Angerjas oli ka tavaline püügikala tollaste primitiivsete püügivahendite mõistes ja seda isegi siis, kui teised kalaliigid on piirkonniti vahetunud. Angerja näol Pärnu vesikonnas oli seega tegu omaette liigiga par exellence. Seda kõike on tähtis meeles pidada ka seetõttu, et angerjavarud on Euroopas väga tugevasti vähenenud, mistõttu tuleks koos Pärnu jõelt eemaldatavate kalatõketega hoolitseda eesti angerja eest mujalgi kui ainult Võrtsjärves.


1 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 262p
2 Op.cit. lk. 838
3 Op.cit. lk. 1018
4 Op.cit. lk. 963
5 vt. lähemalt Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.
6 Op.cit.
7 Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper. Wittensteens Slott. Räkenskaper för ar 1584-1589
8 Eesti Ajalooarhiiv, F.1.2.942, lk. 1190p
9 Op.cit. lk. 1100
10 Op.cit.
11 Op.cit. lk. 1119p. Siinjuures on huvitav märkida, et liiginimi „turb“ on rootsikeelses tekstis antud eestikeelse tuletisena- „turbar.“ Rootsi keeles on kalaliigi nimetus turb hoopiski „färna.“ Sama fenomen esineb revisjonis ka teistes seostes. Näiteks jäeti tõlkimata eestikeelne sõna „(sauna)lava.“ Asi oli selles, et rootsi aja lõpul maksis Rootsi eesti provintsides kuningas Karl XI poolt 1685.a. maksmapandud keeleseadus, mis tõstis eesti keele sisuliselt siseriiklikuks ametikeeleks, eriti kirikutes. Pealegi küsitlesid revisjonimehed peale mõisnike ka talupoegi.
12 Op.,cit. lk. 1152p
13 Op.cit, lk. 1075
14 Op.cit. lk. 1175.
15 Lokuta küla elanik Enn Treufeldt autorile 11. 02. 2011.
16 Paide elanik Egon Põllu autorile 11.06. 1999.a

Kasutatud allikad ja kirjandus:

Eesti Ajalooarhiiv, F. 1.2.942

Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper.

Kroon, K. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. Eesti Loodus nr. 8, 2007.

Kalle Kroon
mag. art.

Kalakaitsest Eestis meie lähiminevikus, eriti Järvamaal

Rootsi kalandusajakirja „Fiskevarden“ 2002.a.märtsikuu numbris oli lugeda ka Eesti-ainelisi kirjutisi, neist üks kandis intrigeerivat pealkirja „2400 silmapaari kontrollivad korda sisevetel.“ Silmas oli peetud Järvamaa jõgesid ja järvi, mis olid aastail 1960-1994 antud Järva (tollal Paide)Kalastajate Klubile hallata.

Suur hulk silmapaari tähendas tollast klubi liikmete arvu.Artiklis räägiti pikemalt ka käesoleva aja lokkavast röövpüügist nii elektri kui harpuuniga ja varasemate aegade kalakaitse effektiivsusest ja kalavarude rohkusest. Mida sellega öelda taheti, ja kas sellisel kontrollil oli ka tulemusi? Vaatleksime seda eesti kalakaitse ajaloo laiemas kontekstis veidi lähemalt.

Kalakaitse olukorrast Eestis läbi aastakümnete.

Kalakaitse on Eesti loodushoius olnud valus küsimus läbi aegade. Kui tuntud loodusuurija K. E. von Baer 19 sajandil Peipsi järve kalastikku uuris, jõuti juba siis järeldusele, et Peipsi järv kannatab ülepüügi all, kurdeti saakide pidevat vähenemist ja nõuti kalakaitsemeetmete rakendamist. Eesti Vabariigi ajal kurtis 1933.a. ilmunud kalaspordiajakirjas „Õngesport“ et ehkki seadustes on kirjas keeluajad ja muu, siis kes neist seadustest hoolib, kui „kalade röövpüük sünnib meil suuremas ulatuses kui kusagil mujal maailmas.“ Tollal juleti neid sõnu välja öelda. Tõsi küll- nendes piirkondades, nagu Tamula järv Võrumaal ja Pirita ja Keila-Joa Harjumaal, millised olid antud kalaspordiorganisatsioonidele hallata, oli võimalik rakendada nende organisatsioonide poolt palgatud kalakaitset, eeskätt keeluajal. Kuid eriti halvaks kujunes olukord peale Teist Maailmasõda esimestel stalinistlikel aastatel. Kehtis põhimõte „looduselt ei tule armuande oodata,vaid neid tuleb võtta.“ Ja võeti tõepoolest, mis võtta andis. Siseveed rööviti kaladest armutult tühjaks. Selleks oli loodud spetsiaalne Sisevete Trust, mis meretraalidega kammis läbi ühe Lõuna-Eesti väikejärve teise järel. Järvamaal kadus forell mitmest jõest. Halastamatult raiuti ahingutega röövpüüdjate poolt välja lõhet ja meriforelli Pirita jõest.

Inimpsühhika üheks omapäraks on kollektiivne konsolideerumine, kui on ilmnenud surveolukord. Nii ka Eestis. Ainupartei surve sundis alalhoiule, püüdele päästa seda osa loodusvaradest, mida seni oli hoolimatult hävitatud. See tendents pääses maksvusele ka 1950-te aastate lõpu Eestis peale Stalini surma alanud reziimi leevendumist. Valla paiskusid seni paisu taha koondunud jõud. Kalakaitse korraldamiseks riiklikul tasemel loodi Riiklik Kalavarude Kaitse- ja Taastamise Inspektsioon, mis hakkas tegema tihedat koostööd kalaspordiorganisatsioonidega ja neid alates 1958.a. koodama loodud Kalaspordiföderatsiooniga, millest aastaks 1974 kasvas välja Eesti Kalastajate Selts. Partei monopoli käest kisti ära väärtuslikud veekogud ja anti need hallata kohapealsetel kalaspordiklubidele. Kalakaitset organiseeriti tihedas koostöös keskkonnainspektsiooniga. Loodi eraldi ühiskondlike keskkonnakaitseinspektorite, antud juhul kalakaitseinspektorite statuut, mille liikmeskond kasvas iga aastaga. Nii oli Tallinna Kalaspordiklubis 1963.a. seisuga üle saja ühiskondliku kalakaitseinspektori, nende tööd koordineeris klubi kalakaitseinspektuur. See organ oli üks vähestest terves tollases Nõukogude Liidus, mis näitab Eesti püüdluste edumeelsust nõukogude okupatsioonireziimiga võrreldes. Tabatud röövpüüdjaid avalikustati nii ajalehtedes kui ajakirjades täisnimega, kui võimalik, siis ka fotoga. Kalaspordiföderatsiooni 1959.a. aruandluse andmeil tegutses samal aastal Eestis kalaspordiorganisatsioonides kokku 900 (!) ühiskondlikku kalakaitseinspektorit. Üldse ulatus organiseeritud kalasportlaste hulk samal aastal 20 000 inimeseni, 1980-te aastate lõpuks aga 30 000 inimeseni. Vaatleksime siinkohal lähemalt, kuidas toimus kalakaitse eelpool mainitud Järva forellijõgedel. Vaatuse aluseks on Järva Kalastajate Klubi arhiivis säilitatavad kalakaitse ja kontrollipüügilubade toimikud.

Kalakaitsest Järvamaal 1960-1994.a.

Kalakaitsereide teostati reeglina riigi palgal oleva keskkonnainspektori initsiatiivil, kes võttis endaga kaasa ühiskondlikud kalakaitseinspektorid. Reide võisid inspektorid läbi viia ka iseseisvalt. 1970-80-tel aastatel oli initsiatiivikaimaks inspektoriks Arno Saar. Tema meetodiks oli patrullida mitte niivõrd nädalavahetustel, kus nagunii oli ka nn. ausaid püüdjaid liikvel, kes röövpüüdjaid segasid, vaid käia väljas ka nädala sees, siis, kui jõgedel valitses suhteline vaikus, mis võimaldas röövpüüdjatel segamatult tegutseda. Lisaks olid forellijõgede lähedaste talude elanikest palgatud informaatorid, kes inspektsiooni kahtlastest tegudest informeerisid. Suurimaid tulemuslikumaid reide toimus 23. aprillil 1979.a., mil püüti kinni Vodja jõel Mäos kuuest röövpüüdjast koosnev grupp. 1993.a. oli riikliku inspektorina tegev keskkonnakordnik Jaak Alla, kellel on samuti suured teened kalakaitse edendamisel forellijõgedel.

Kalakaitse Järva forellijõgedel.

Kalakaitse tõhustamiseks forelli kudekeeluajal, mis kestis klubilise staatusega forellijõgedel 15. septembrist kuni 1 maini, eraldati Järva Kalastajate Klubi poolt selleks volitatud isikutele patrullide läbiviimiseks nn. kontrollpüügiload, mis kohustasid loa omanikku loale märkima ka kõik kahtlase mida jõe ääres nähtud, ning andsid ühtlasi töö kompenseerimiseks õiguse püüda reidi käigus ööpäeva jooksul üks forell. Forellipüügi hooajal, mis tollal algas 1. maist ja kestis 15. septembrini, oli seevastu lubatud püüda kolm, hiljem 4 forelli ööpäevas, kuna varud olid kasvanud. Kui 1985.a. anti kontrollreidideks lube 48 tükki, kusjuures tegu oli vaid ühepäevaste lubadega, siis edaspidi anti kontrollpüügilube, mis kestsid kudekeeluaja algusest kuni vana aasta lõpuni ja uue aasta algusest kuni hooaja alguseni. 1992. aasta jaanuarist aprilli lõpuni oli kontrollpüügilube väljastatud 67 tükki,1992.a. jaanuarist aprilli lõpuni oli väljastatud 45 kontrollpüügiluba, 1993.a. samal ajal aga tunduvalt vähem- 35 luba.Tunda oli hakanud andma majandussurutis, inimestel oli muudki teha. Püügihooaja lubade arv oli selleks aastaks tõusnud senise 300 loa asemel keskmiselt 500 loani aastas.

Ühiskondlikud keskkonnakaitse abiinspektorid kalakaitse alal.

Ühiskondlikke keskkonnakaitseinspektoreid kalakaitse alal oli 1986.a. kokku 55 meest, neist aktiivseimad Egon Põllu ja Ivan Seliverstov, Klubi endised juhatajad Robert Allpere ja Rein Zeemann. Vastavalt toimikule oli 1985.a. Klubi poolt läbi viidud kokku 116 reidi kokku 397 osavõtjaga.Vastavalt Klubi poolt 20. märtsil väljakuulutatud kalakaitsekuu graafikule oli reididele kaasatud inimesi kokku 40 eri ettevõtte raames. Selleks määrati kindlaks tehtavate reidide arv ja aeg, milleks oli kaks nädalat aprillis ja mais.Reidideks oli kulunud aastas kokku 1841 töötundi. 1992.a. oli läbi viidud kokku 170 reidi. Keskmiselt kuulus grupireidi 3-4 inimest. Käidi nii autodega, bussidega kui ka jalgsi. Reidide tulemusena oli 1985.a. koostatud 3 akti, korjatud ära 39 põhjaõnge, 2 mõrda, 5 võrku ja tehtud hoiatusi kahele röövpüüdjale. Teatatud reostusjuhte esines kolmel korral. Eriti oldi murelik reoveelodu ala pärast Paide all. Paar konkreetset näidet üksikisiku tasandilt: 1993.a. kevadreidide tulemusena oli loaomanik Toivo Jalakas Seinapalu jõelt Veskiarust ära korjanud 3 põhjaõnge, ühe vitsmõrra ja lisaks veel kolmed rauad metsloomade jahiks. Märtsis 1992.a. koostati akt jõe kaldal autot pesnule. Ettevaatlikumad oldi teadmatusest loata või keelatud püügiviisidega tabatud lastega. Arnold Tahur on märkinud oma 26 märtsi reidi kohta 1992.a., et „selgitasin poistele, kes võib püüda ja et selleks peab luba olema.“ Teate lõppu lisas ta uhkelt:“ Kontrollist on kasu.“ Alaealisi reeglina ei karistatud, kuid head pedagooglist selgitustööd tehti neil aastail küll. Nagu näitavad sissekanded lubadele, kontrollisid kontrollid sageli ka üksteist.

Juhtum „Kummipaadimees“ kui näide inspektorite teravdatud valvsusest

Peab ütlema, et oma kohustusi kontrollpüügilubade omanikud tundsid. Sissekanded lubadele on tehtud kohusetundlikult, ka siis, kui midagi kahtlast polnud märgatud. Sõltus ju hooajaloa saamine paljuski korrektsusest kontrollpüügil. Omaette humoorikakski kujunes lugu „kummipaadimees Pärnu jõel.“ Nimelt harrastas üks Paide kohalik vene keelt kõnelev elanik, kes seadusi ilmselt ei tundnud, forellipüüki kummipaadist. Seda püüdjat on ka käesolevate ridade autor näinud, püügiriistaks oli spinning, iseenesest lubatud püügiriist loa olemasolul. Paadist püük polnud samuti iseenesest keelatud, kuid kahtlust äratas see siiski, eriti sellistes valvastes eestiaegse kooliga meestes nagu Seliverstov ja Põllu. Oli alust arvata, et püüdjal puudus püügiluba. 1992.aasta 14. märtsil oli mees tabatud, kuid põgenes, oli aga selgunud püüdja nimi. Kokkuvõttes 3 märtsi ja 3 aprilli reidi kohta 1993.a. tuli aga nii E. Põllul kui I. Seliverstovil oma meelehärmiks märkida, et „kummipaadimees sõidab ikka Pärnu jõel,“ kusjuures kuu aega hiljem oli neil teada ka püüdja aadress. Nüüd sai vana kaadri mõõt täis. Appi võeti riiklik inspektor Arno Saar, ja 14. märtsil viidi läbi viidi eraldi aktsioon kummipaadimehe tabamiseks, kel õnnestus aga taas paadist vastaskaldale põgeneda. Peale seda juhtumit sigines aga toimikusse rahulolev teade:“ Kummipaadimeest pole rohkem näha olnud.“ See ja teisedki juhtumid näitavad käesolevate ridade autori meelest kahte nüanssi tollaste inimeste mentaliteedis- need on terav õigustundlikkus ja tugev tahe ning hool meie kalavete pärast.

Järvamaa forellijõgedel rakendatud kalakaitse tulemused.

Millised olid siis antud ajajärgul forellivarud neil jõgedel, kus lihtsurelikele oli antud patrullimisõigus jõgedel isegi keeluaajal? 1960-te aastate kestel lasti jõgedesse kokku 30 000 forellimaimu. Järva Kalastajate Klubi püügiaruanded, mida toetavad ka isiklikud kogemused, näitavad, et forellipüügi saagikus ühe ja sama arvu lubade kohta tõusis aasta- aastalt- keskmiselt 300 kg. aastas 1970-te aastate algul kuni 990 kg-ni 1989.a. Kontrollpüügiloaomanike poolt püütu moodustab sellest kaduvväikese osa- näiteks mainitud 1989.a. 100 kg. ja 1992.a. vaid 59 kilo. Varude olukorra paranemine võimaldas tõsta püütavate forellide arvu hooajal ööpäevas 3-lt isendilt 4-le isendile ja väljastada ka senisest rohkem lube. Märkimisväärne on ka suurte forellide esinemissageduse suurenemine püükides- näiteks mainitud 1989.a. koguni seitse forelli kaaluga 3 kg. ja enam, mida oli varasemast kümnendist rohkem. Aastasse 1983 jääb ka Eesti rekordjõeforelli tabamine Seinapalu jõest. Suurte isendite esinemine saakides tõendab, et ülepüüki ei ole toimunud. Huvitav on seegi, et mitmel pool on leitud, et Eesti Kalastajate Seltsi tegevus oli üks osa vastutegevusest okupatsioonile. Võrreldes kirjeldatud kontrollsüsteemi arenenud Euroopa riikides kehtivatega, tuleb tõdeda, et paljuski oli see neil aastatel sarnane, kui mitte parem, mis ilmselt põhjustas rootsi ajakirjaniku kerge kadedusenoodigi meie kalandusliku mineviku suhtes. Seega tuleb nõustuda ühe kontrollija rahuloleva tõdemusega:
„Kontrollist oli kasu!“

Allikad ja kirjandus:
Järva Kalastajate Klubi Arhiiv:

Kontrollreidid sektsioonidele 1985.a.

Kontrollpüügiload 1992-1993.a.

Graf, G. Õngesport. Käsiraamat kala- ja vähjapüügi spordi harrastajatele.Tallinn, 1933. lk. XI.

Kroon, K. Kui kalaspordiga oldi Euroopas…Suuri forelle Järvamaa Kalastajate Klubi haldusaegadest. Kalastaja nr. 29, 2003, lk. 61-69.

Krögerström, L. 2400 par ögon vaknar över fiskevatten. Fiskevarden, mars 2002.

Polonski, V. Kalaspordiorganisatsioonide tegevusest Eesti NSV-s 1959.a. Kalavetel. Tallinn, 1960, lk. 74-75.

Kalle Kroon
phil. Lic.