Viis aastat sihtasutuse Eesti Forell tegevust

Kala võiks alati rohkem olla. Isegi kui meile vahel tundub, et teda on ühes või teises veekogus piisavalt, siis järgmise korra nigel saak võib panna seda arvamust muutma. Eriti vähe paistab olevat paremaid kalu – see tähendab nii kulinaarselt etemaid, kui neid, keda meelsamini püüda tahetakse. Küsige ükskõik missuguselt kalamehelt või kalurilt. Kipub nii olema, et teadlased kinnitavad seda juttu – paljude, just enim kalastajat huvitavate liikide, nagu lõhilaste, paiguti ka ahvenlaste, haugi jt, olukord on muret tekitav. Paremini käib nende kalade uim, kelle nõudmised elu- ja sigimispaikade suhtes on tagasihoidlikumad ning kellele püügisurve on väiksem.
Spetsiifiline elupaiga-eelistus on iseloomulik ka meie lõhilastele. Nad vajavad elamiseks puhast jahedat voolavat vett, sigimiseks ja noorjärkude kasvualadeks kiviseid-kruusaseid suure languga jõelõike ohtrate varjevõimalustega. Vanemad isendid, kes ei lasku merre, eelistavad samuti kiirevoolulisi kiviseid alasid, millesse toovad vaheldust sügavad võrendikud ja varjulised kaldaalused. Selliseid elupaiku on Eestis meie tasandikulise pinnamoe tõttu juba loomuldasa vähe, aga inimene on endakeskselt tegutsedes vähendanud neid veelgi. Ehitatud on paise, mis rändetõkkeina tükeldavad jõe ja selle populatsioonid, kahjustades seeläbi nende elujõulisust. Ürgsed kärestikud on maetud veehoidlate alla. Kunagised vaheldusrikkad jõelooked on tõmmatud sirgeks, sängid süvendatud ja puhastatud kõigest inimese arvates tarbetust ja voolu takistavast nagu suured kivid ja vettinud puutüved. Tegelikult loovad sellised struktuurid jõesängi varieeruvuse ning on paljude organismide elupaigaks ning toidulauaks. Vaheldusrikkus on aga teadagi elurikkuse aluseks.

Algus

Juba mitmed head aastad tagasi oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Ja kui mitte meie ise, siis kes? Vähenevate elupaikade ning aina suureneva püügi tingimustes ei saanud loota, et kala kunagi üldse veel palju saab olema. Kuid selline on ometi paljude kalapüüdjate unistus. Kalavaru pärast südant valutavad teotahtelised kalastajad rajasid 1999. a. Võlingi ojale Eesti esimese forellide kunstkoelmu. Selle ja teiste käsitsi ning peaaegu ilma rahata tehtud biotoobitööde kogemus näitas, et vaja olnuks organiseeritumat lähenemist ja enam materiaalseid ressursse, mis lubanuks olla selles töös tulemuslikum ning ette võtta ulatuslikumaid projekte.

algus

Forellide käekäigu eest muret tundvad mehed jõepõhja puhastamas

Mõte hakkas idanema ühel augustikuisel koelmupuhastuse talgul, kus Kalle Kroon mingile pöördumisele (ei mäleta enam kellele ja milleks) allkirju kogus. Kuus kuud hiljem, 2004. a. päikeselisel veebruarilõpu päeval koguneski Paidesse 18 meest üle Eesti, et asutada sihtasutus Eesti Forell (EF). Ühingu peaeesmärgiks seati kaasa aidata Eesti lõhilaste elupaigaks olevate veekogude hea ökoloogilise seisundi saavutamisele ja suurendada lõhilaste looduslike asurkondade elujõulisust.

Tegevus

Nime valik tulenes asjaolust, et esmajoones taheti tähelepanu pöörata lõhilastele kui väärtuslikele ning jõe kvaliteedi suhtes tundlikele kaladele, kelle varude olukord on headest spordikaladest kõige nigelam. Forell on Eestis aga levinuim lõhilane. Ei välistatud siis ega hiljem teistegi kalaliikide hüvanguks tegutsemist, kui ainult jõudu ja võimalusi jagub. Tõsiasi on see, et tänaseks on EF forellijõgede taastamise kõrval osalenud nii harrastuskalastust puudutavas seadusloomes, kui ka kalastajate infovoldikute väljaandmisel. Töödega kogunenud kogemusi on jagamas käidud rahvusvahelisel seminaril Riias. Kavandamisel on haugi kudeala taastamise projekt.

Kas on järvamaalased kõige initsiatiivikamad oma kodulähedaste jõgede tervendajad või on neil lihtsalt parem eeltöö tehtud, aga EF ettevõtmised on senise viie ja poole aastase tegutsemise kestel valdavalt just selles maakonnas toimunud. Suurim töö on tehtud hüdroloogilistelt eeldustelt hea forellijõe Vodja kanaliseeritud keskjooksu elupaikade mitmekesisuse suurendamisel. Jõgi sobib oma väiksuse tõttu eelkõige forelli sigimis- ja noorjärkude kasvualaks. Mõõdus kalu kohtab jõe keskjooksul harva – suuremad lahkuvad elama Pärnu jõkke. Kokku kolme projektiga on ligi 2,1 km sirges sängis Vodja jõge saanud looduslähedasema ilme, arvukalt uusi varjepaiku kaladele ja elupaiku litofiilseile selgrootuile. Parandatud on valgustingimusi ja loodud eeldusi sette väljasadestumiseks voolust. Forellile on rajatud juurde viis kudeala. Selle kõige tulemusena võib loota, et Vodja jõe panus Pärnu jõestiku ülemjooksu forellivarude täienemisse suureneb veelgi. Kui paisuprobleemid lahenevad, võib Vodja koguni aidata Liivi lahe meriforelli arvukust suurendada.

Regulaarselt on käidud puhastamas koelmuid Prandi jõel. Sealsest kunagisest suurtaimestikku silmini täis kasvanud jõesängist on saanud forellide iga-aastane suure kudemisaktiivsusega ala, millel võib loendada stabiilselt kümmekond pesakühmu.

Kudealasid on parandatud uue kruusa lisamisega. Vahujõel juhtus aga, et see töö peagi silla asemele truubi rajamisega nulliti, kuna ehitusfirma kaapis, vaatamata selgitustööle, sängist välja suurema osa kudematerjali. Võlingi koelmu oli kümne aastaga forellide poolt nii laiali tuuseldatud, et vajas hädasti mõnd lisatonni head materjali. See ka sinna kanti ning Eesti üks tõhusamalt kasutatavaid kunstkoelmuid mahutab nüüdsest veelgi enam pesi. Abiks on käidud lõhegeneetikute uurimistöödel Selja ja Valgejõel.

tegevus

Suuremahuliste tööde juures tuleb appi võtta rasketehnika

Kunstkoelmud on forellid enamjaolt kasutusse võtnud aasta pärast rajamist. Ilmselt vajab lisatud substraat mõningast jõega sulandumise või võõra lõhna väljauhtmise aega. Vodja jõel on olnud harilikult kaks-kolm, harva rohkem pesakühmu kudemati kohta. Rahapuudusel on projektidest välja jäänud seirepüügid, mis aitaksid uute kudealade mõju forelli arvukusele kindlaks määrata. EF osalusel läbi viidud uurimus koelmus inkubeeruva forellimarja koorumisedukuse kohta on andnud selles osas pisut selgust. Erinevate kudesubstraatide võrdlus viitas, et ootuspäraselt on parimaks materjaliks korralikult läbipestud kruusaveeris. Pesemata kruus sisaldab liigselt liiva, mis blokeerib hapnikurikka vee läbipääsu ja vähendab marja ning vastsete ellujäämust. Paekillustik on ainult nii kaua suurepärane haudumispaik, kuni setted killustikus olevaid suhteliselt suuri avasid ei ummista, sest see võib põhjustada marja hukku. Settekoormus on aga meie kultuurmaade ja kraavitatud metsade vahel voolavates jõgedes küllaltki suur.

Inimesed

Omaaegsed 18 asutajat peaaegu ei tundnudki üksteist. Väikesesse idee algtuumikusse kuulunud seltskond (seesama, kes pool aastat varem koelmupuhastusel kokku saanud) kutsus igaüks kaasa neid, keda nad teadsid aateliste kalameestena või kalavarude hea käekäigu eest seisjatena. Kahjuks jäi palju väärt inimesi kutsumata ka – nimekiri tuli lihtsalt ükskord lukku lüüa, et asutamist mitte lõputult edasi lükata ega asjaajamise keerukust suurendada. Tagantjärele tarkusena tasunuks ehk sellesse etappi suurema tähelepanuga suhtuda. Lõppude lõpuks sõltub ju kõik ikka inimestest. Suurem kandepind kohe alguses võimaldanuks ehk rohkem töid ette võtta. Samas juhtus seltskonda neidki, kelle panus EF-i tegemistesse piirdus allkirjaga asutamisdokumentidel. Õnneks on aegamisi organisatsiooni ridadesse lisandunud mitmeid aktiivseid ja tublisid mehi ning mõned innukad naiskalastajad, kelle abi on raske üle hinnata. Kuna sihtasutuses ei saa seaduse järgi olla liikmeid, asutati 2007. a. märtsis Forellisõprade MTÜ, mis koondab EF-ga seotud inimesi ja kuhu võivad astuda kõik kalavete hüvanguks oma panust anda soovivad inimesed.

tegevus

Kui masinatega jõele ligi ei saa, tuleb kogu töö teha käsitsi

Nagu vabatahtlikkusel põhinevate organisatsioonidega ikka, on ka EF tegevuse positiivseks poleks see, et inimesed tahavad ise tegutseda ja tunnevad ehedat rõõmu, kui oma kätetööna on midagi jälle paremaks saanud. Probleemiks on see, et aega tegutsemiseks saab leida alles pärast põhitööd, ent pere ning muude kohustuste kõrvalt pole lihtne oma väheseid vabu hetki ohverdada. Eks tihti loobutaksegi ja minnakse vabatahtliku töö asemel vabatahtlikult kalale. Ülaltoodud projektid on teoks saanud aga ainult seetõttu, et järgmised mehed on mõnedki kalalkäigud ja kes teab mida kõike muudki ära jätnud:
Kaido Krass, Heiki Ruberg, Tauno Jürgenstein, Andri Promvalds, Ares Moor, Ahti Laasik, Raul Pihu, Enn Treufeldt, Tanel Ingi, Jarko Jaadla, Eduard Kotsetov, Tarvo Vilms, Lauri Peil. Üksikutes projektides kaasalööjaid on olnud muidugi veel palju rohkem ja loodetavasti saab see “teenekate” nimekiri mõne aasta pärast juba mitu korda pikem. Siinkohal kõigile neile suur aitäh!

Lõpetuseks

Kas seda kõike on viie aasta kohta palju või vähe? Selle peale mõeldes tundub esmapilgul alati, et on ikka pagana vähe jah. Keskmiselt vaid paar projekti aastas. Kuid ülaltoodud asjaolusid arvestades võib-olla polegi nii vähe, seda enam, et biotoobitööd pole just odavad, aga rahastamise võimalusi napib. Tegemist on väga pikaajalise investeeringuga loodusesse, millest saab kaudselt kasu kogu riik. Lühiajalise kasu saajaid aga polegi ja seetõttu pole ka erasektori finantspanust. EF suuremad projektid on valminud tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele, väiksemad forellisõprade oma tasku peal. Suuremahulise heategevuse jaoks on meie ühiskond ilmselt veel liiga noor.

Igatahes on üht-teist siiski korda saadetud, mille üle on kahtlemata hea meel. Tegevusruumi paistab ka jätkuvat, sest nigelas olukorras jõgesid ja kalapopulatsioone, samuti mõistusevastaseid paise on meil palju. Seni on realiseerimata EF algusaegade üks ideid – forelli sugukarjade loomine. Neid saaks kasutada kalade kompensatoorseks asustamiseks ilma asurkondade geneetilist kohastumust ohtu seadmata. Kui jätkub teotahtelisi inimesi, kes on valmis looduselt võtmise kõrval ka talle midagi tagasi andma ning leidub finantseerijaid, küllap siis saame järgmise viie aasta pärast tehtule juba märksa suurema rahuloluga tagasi vaadata. Seniks kõigile jõudu ja julget pealehakkamist!

Tauno Jürgenstein
Ilmunud ka raamatus “Õngemees kalavetel IV”