Forell soolaga ja soolata

Artikli originaal ilmus ajalehes Võitlev Sõna nr. 136; 20 nov. 1984 a. Autor Ilona Sääsk

Robert Allpere on õpetanud suurema osa oma elust matemaatikat ja seigelnud pea kõik nädalavahetused, puhkuseajad mööda metsi ning jõgesid. Sealjuures oli forellipüük ettekääne ja looduses viibimise vajadus. Aeg on pöördumatu, kunagised läbielamised settinud mälestuteks. Aga tahtmine käia ja näha on vanal mehel tugev, nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki

Seda ma soovitan, ärge autoomanikuga kalale minge. Tollel ei ole mõtteid muu kui oma masina jaoks, et kas rattad ikka veel all või juba varastatud. Sõitsin bussiga. Ikka ühes peatuses maha ja jõgesid pidi teise välja. Marsruute oli mitu, üks pikemaid Vahuküla alt Rutikvereni, kõrvalkäikudega kokku 40 km, poolteise päeva tee. Palavaga rändasin seal, kus allikad olid lähestikku. Nüüd jääksin janusse, sest enamik allikaid on kuivanud. Öösiti istusin ja kuulatasin. Ainult kord varakevadel pidin talust abi paluma: põhuvaalus magades olin hommikuks nii läbi külmunud, et ei saanud maast üles. Terve aasta vihtlesin ihust külma välja.

Jõe ääres ei käida ainult kala pärast, see oleks igav. Sõbrad imestanud, miks tean nii vähe taimenimesi. Mind mu teadmatus ei sega, isegi rahulikum on. Tuul liigutab kõrrekest. See vaateplt on nauditav ka ilma ladina keeleta. Looduses on minust saanud loomaaedade eitaja. Teadustööks ja võõramaa elukate näitamiseks on neid tarvis, mitte meie laste jaoks. Kui oled silmanud graatsilist metskitse, ennastunustavalt rohutitrsu püüdvat rebast, jälginud kotkaid poegi lendama õpetamas. Kui jänesed – argpükside võrdkujud – jooksevad sind mänguhoos vaat et jalust, ei saa loomaeda sümpaatseks pidada.
Igasugu ootamatusi on ette tulnud. Viskasin kord Oostriku kaldale pikali, oli kangesti palav pärastlõuna. Korin ja hirmus hais ehmatasid virgeks. Miski suur, karvane ja lehkav seisis silme ees. Siis see norsatas, tõstis pea ja astus edasi. Pikutasin täpselt põdra käigurajal.
Inimesed ütlevad halvustavalt: lähevad nagu põrsakari. Ja nagu ikka rahvasuu õiglane ja ülekohtune korraga. Varahommikul jõel oli kuulda, et suur loom prantsatab vette, ujub, ronib vastaskaldast üles. Kindlasti põder, mõtlesin. Kui tol oli maa jalge all, kostis väiksem sulpsatus. Nõnda üksteist korda järjest. Põrsakari läks! Põõnavale pesakonnale peale sattudes oli lugu vastupidine: põrsad vingusid, põõsad ragisesid, mina olin kuuse otsas, kult1 kuuse all. Tegi paar tiiru hoiatuseks ja sörkis perele järele. Loodus pakub üllatavaid pilte, mis mälust ei kao. Astudes mööda aprillikuist metsarada, jõudsin metsatukast välja. Järsku hektarite kaupa punast, nagu oleks väljale tõmmatud peale vaip. Hiljem taipasin – näsiniin õitseb. Järgmisel aastal valitses näsiniinide asemel võsa2. Palju muudki tookord nähtust enam pole. Näiteks Võlingit – metsikut ja suurepärast forellijõge, kus võis kohata põdralehma jõekasve söömas ja vasikat kaldal, vägevaid kuldkingapuhmaid, kadakametsa.

Kuivenduskraavid aeti sisse ja ilu hakkas hääbuma. Jõepöhja tuli vesiliiv, kadus forelli toit – põhjaloomakesed -, siis forell ise.3Ajapikku kallastelt kuldkingad ja kadakamets. Kunagi oli see paik, kuhu oli raske pääseda, kus oli raske lanti visata, kus ei jäänud iial kalata.
Meie vanad õhkame: mis kala see praegu on, vaat olid ajad ! Miks polnud – ise püüdsin üle saja forelli aastas, nüüd kümme – kakskümmend. Ainult et ma ei käi enam oma marsruutidel – jalad ei kanna. Aga havi on tõesti napilt. Viiekümnendatel aastatel püsis suurvesi luhtadel mai keskpaigani, praegu vaid mõni päev. Haug koeb ära, aga kude ei jõua kooruda. Mäletan, et pärast sõda kadus mitmest jõest forell. Alles organiseeritud kalameeste ilmudes selgus, et on siiski forellijõed. Eks röövpüüdmine vähenes, tugeva ja kõikesööjana võttis forell haugi üle võimust. Praegu on forelli pea kõigis meie rajooni jõgedes, kuigi ainult kuut kultuurkalakasvatustena kaitstakse.

Forelli üldkaitse-eeskirjad pole ideaalsed: keeluaeg 15.sept. – 30.nov. on liiga lühike.4 Suuremad kalad alles kogunevad kudekohtadesse. Ka keeluajaks antakse klubi liikmetele mõned kontrollpüügiload. Siis käivad mehed väljas ja avastavad ka hulga põhjaõngi.
Ise märkasin kõige rohkem röövpüüdjaid Oostriku jõel. Ükskord ei saanud lantigi visata, ikka hakkas põhjaõnge kinni. Lõikasime siis kirgliku forellipüüdja Tanel Mooraga 208 põhjaõngel nööri katki. 15 aastat tagasi5 lasti jõgi alla ja forell kadus, praegu on seda tagasihoidlikult.
Meenub õhtupoolik Seinapalu jõel 30 aastat tagasi. Leidsime 300 põhjaõnge. Kõik kuulusid ühele mehele.6 Metsik, kas pole?
Õige kalamees alla 30 cm forelli kotti ei pista (eeskiri lubab 25 cm). Oleme hädas poisikestega. Paide-alusesse jõkke on lastud noori kasvandusest ostetud kalu. Kriilevälja poisid kiidavad: ”Marudasti võtab!” Miks ei võta, tarvitseb vaid sõrme vees solgutada ja tiigikala ujub ligi.
”Pikad ka on?” küsin poistelt. ”Vaksased. Eks kass sööb ära”. Kes poleks poisina põdenud kalapüüdmise vaimustust. Paljudest said kirglikud kalamehed. Ainult praegu pole tegu viidikatega, vaid vaevaga hangitud ja kallilt kinni makstud forellidega. Ettevalmistamisel on plaan Pärnu jõe kaitsmiseks Vodja jõe sissejooksust Reopalu jõe sissejooksuni. Tähendab, enam ei tohi seal iga mees püüda, õngega ammugi mitte. Piirangut ei kehtestata kadeduse pärast, vaid noorte forellide päästmiseks. Klubi aastatepikkuse töö kalavarude soetamisel pole jooksnud tühja: kaitstavatest jõgedest püütakse suvel ligi pool tonni forelli.

Forell on terane kala. Mina pole nii hasartne kui Moora, kes Varangu vetruval kaldal kõhuli viskus, et lähemale roomates lanti visata. Peletad, kala kaob ta paariks tunniks kaldamutta. Mida rohkem loodus möllab, seda paremini võtab.
Rutikveres olnud sulane, tugev turd noormees, peremehe sõnade järgi natuke ohmu. Too visanud heinakaarelgi vikati käest, hüüdnud: “Pura võtass!” ja lidunud jõe äärde. Alati tõi ilusad suured kalad. Olen Rutikveres läbi elanud sama. Passisin õhtust järgmise lõunani: ei ühtki näkkamist. Äkki lõi tuulepuhang vee virvendama, poole tunniga püüdsin kolm haugi, neljas pääses otsast. Siis jäi jälle vaikseks ja jälle ei kalapoegagi. Ju too sulane ikka ilma muutust tajus. Forell näkkab kergesti. Põhiküsimus on, kuidas teda veest kaldale saada. Vastus tuleb vaevadega. Ma olen kala väsitanud, lasknud nööri järele. Kui forellil on rabelemisest võhm otsas, võtan käega välja. Igal pool nõnda ei saa. Moora proovis minu moodi, aga just vales kohas. Forell keris end kohe põõsastesse, Moora muidugi riietega järele. Põhi juhtus olema sügavalt mudane ja ronte täis. Forelli sai kätte, hulga kriime ja jubeda väljanägemise ka. Ise küll säras nagu Moosese pale.
Oma suurima 3,5 kilose püüdsin nii: algul oli tema vees ja mina kaldal, siis mõlemad vees, hetk hiljem mina vees ja tema kaldal. See oli võrdsete heitlus, kuigi üks võitles elu, teine lõbu pärast. Ometi küsimus KES KEDA? oli ja jääb. See teebki forellipüügi põnevaks.
Siinkohal võikski panna punkti. Aga peale püügikunsti on ka söömiskunst.

Üks mees uhkustas: “Lollid, te ei tea kui hea forell on, söö nagu heeringat!” Mõni soolab salpeetriga.7 See on sama mis margikonjakile piiritust lisada. Hõrk maitse kaob. Kui forelli tahetakse 24h pärast süüa, soolatakse 3 osa jämeda soola ja 2 osa suhkruga (nädalaseks säilitamiseks vastavalt 4 ja 1 osa). 800 gr kala kohta on soolanorm 80, suhkrunorm 25 gr.
Veest välja tõmmatud forell enam vett ei talu. Kala puhastatakse lapiga jõe ääres, soolatakse kergelt sisse. Põhiline töö tehakse kodus: lõigatakse tükkideks, kastetakse eespooltoodud segusse, surutakse tihedalt purki. Mahl peab tükke katma. Retsepti sain Johannes Laubelt, Paide endisaegse Põllumeeste Panga ametnikult. Tema tõi selle kaasa Peterburist.
Mõni aeg tagasi helistas tuttav. Ta ostis vikerforelli, soolas, nagu peab. Ainult punaseks ei tahtvat minna. Päris kuidas mul see õnnestub. Põhjus on muidugi forelli toidus, mitte soolajas. Pool aastat vabas vees ujunud tiigikalal läheb liha samuti punaseks, rasvakiht ja traani-maitse kaovad.8
Olen näinud9 forelli praetult (selleks kõlbab ju iga teine kala!). Ka valge viina kõrvale ei passi pärast kolmandat pitsi, siis on kama, kas haukad forelli, heeringat või kilu – keel maitsepeensusi ei erista. Jääb ainult teadmine: kallis kuramus!

Ümbertrükk valguskoopialt ja osad kommentaarid 26.03.2010.a. Enn Treufeldt

Allpool ajaloolase ja forellipüüdja Kalle Krooni koostatud Robert Allpere lühike eluloo kokkuvõte ja autori isiklikud mälestused temast.

Robert Alber (al. 1935.a. Allpere) sündis 12.12.1911.a. Narvas. Oma suurima kala püüdis ta noorpõlves 1926.a. Narva jõest – see oli 16 kg raskune lõhe – ja seda sootuks omapärasel viisil – käega. Tegu oli allavoolu triiviva poolsurnud isendiga, millele Allpere järgi ujus ja kaldale tõi.
Õpingutele Narva Gümnaasiumis järgnesid ülikooliaastad Tartu ülikoolis, matemaatika teaduskonnas – vahelduvalt katkestustega (oli vaja tööl käia et õpperaha maksta!) alates aastast 1934 kuni diplomi saamiseni 1942.a. Ülikooliaastail tutvus ta oma tulevase naise Loreida (Loore) Tõnissoniga, kes oli Aino (Maie) Tamme, tuntud eesti viiulipedagoogi õde, mõlemad aga kindral Tõnissoni lähisugulased. Ülikooliaastad eestiaegses ülikoolis olid põhjapanevad – välja kujunes hea eestiaegse kooliga haritud härrasmees inglise džentelmeni mõistes. Just inglise kasvatust, kuhu kuulus ka poks, pidas Robert väga tähtsaks. See on ka iseloomulik, kuna inglise-orientatsioon oli tollal väga tugev. Osalemine üliõpilasühenduses “Veljesto” andis juurde suurepärase humanitaarhariduse – osales ju selles seltsis terve tollane eesti humanitaareliit – Ants Oras, Karl Ristikivi, Bernhard Kangro, Hele Lüüs, Gustav Suits, Betti Alver, Heiti Talvik, Oskar Loorits ja mitmed teised. Poliitiline ilmavaade kujunes seetõttu sotsiaaldemokraatlikuks. Ülikooli ajal sai ta endale ka elupäevadeks külge jäänud hüüdnime “Zapik”. Nimelt avaldati tollal lehtedes omalaadset koomiksisarja, mille kangelaseks oli joonistatud suure lakaga lõvi nimega Zapik. Kuna Robertil oli juustest suur etteulatuv pahmakas, siis kandus see nimi temalegi üle. On huvitav, et sama hüüdnime all tunti teda ka hiljem Paides. Olen kuulnud tuttavaid teda selle nimega nimetamas. Eriti head suhted kujunesid tal Karl Ristikiviga. Ristikivi oli Veljestoga liitudes alles noorkirjanik, kes oli avaldanud ajalehtedes paar nalja- ja lastejuttu. Ainus kes neid seltsis lugenud, oligi Zapik.

1943.a. Tegeles ta suure konspiratsiooni tähe all eestlaste toimetamisega Soome. Nimesid ei nimetatud, Robert oli tulijal raudteejaamas Tallinnas vastas, tunnuseks kaela seotud käsi. Veel on räägitud seotusest nn Provintsiaalmuusemi asjaga 1947.a., nimelt avastati muuseumi pööningult relvaladu, asjasse oli pühendatud mitmeid veljestolasi. Täpsemaid andmeid ei avaldata kuni tänase päevani. Kellegi jaoks on asi siiani tundlik (Tanel Moora andmed mulle 2009.a.).
Aastast 1945, kui Narva oli maatasa tehtud ja põlistel narvalastel linna asumine keelatud, asus noorpaar elama Paidesse, majja Parkali tn. 20, mis kujunes hilisematel aastatel justkui kalameeste palverännukohaks. Sel aastal püüdis ta ka oma esimesed forellid. Kuna nõukogude võim saksa ajal välja antud ülikooli lõpudiplomeid ei tunnistanud, siis asus Allpere 1954.a. Tallinna Polütehnilises Instituudis õppima majandust, jätkates õpinguid samal alal Tartu Riiklikus Ülikoolis aastail 1954-1957, kuid õpingud jäid lõpetamata. Õpe toimus kaugõppevormis, paralleelselt õpetas ta tollal Paides asunud Tööstus-Kaubanduskoolis matemaatikat. Tunda oli nõukogude võimu surve – Veljestosse kuulumine jättis oma märgi, nagu ka saksa võimu aegne diplom. Aastail 1963-1968 töötas ta Teede Remondi- ja Ehitusvalitsuse Paide osakonnas. Neil aastail oli ta vahelduvalt Paide kalaspordiklubi juhataja ning samuti ka Paide kalastajate klubi TREV sektsiooni juhataja, püüdes rohkem forelle kui ülejäänud sektsiooni liikmed kokku, keskmiselt kuni 100 isendit aastas. (Olgu siinkohal lisatud väike täiendus forellisoolamise retseptile nagu ma ise seda Roberti käest kuulsin – soola-suhkru segu, milles soola 2 osa ja suhkrut 1 osa, tükid lõigata 3 cm. laiusteks, siis sooldub ühtlasemalt läbi. See retsept tõepoolest töötab). Järgnevad aastad kujunesid väga hea hariduse omandanud mehele nagu dissidentidele ikka – katlakütjana. Õiendanud katjakütja eksamid, töötas ta alates 1968.a. kuni pensionini Mäo KEKis, ja veel peale pensionile jäämistki katjakütjana Autotranspordibaasis nr. 10 Paides (nüüdne Assotrans) – nii nagu paljud dissidendid, põlu alla pandud kirjanikud ja luuletajadki tolleaegses Eestis.

Minu esimesed mälestused selles perekonnast ja majast pärinevad 1970-te alguses. Nimelt olin ma n-ö mitme pere laps, üldse suhtlesid inimesed tollal aktiivsemalt kui praegu ja kuna mu ema kolleegiks oli ka mu viiuliõpetaja Aino Tamm, siis võttis ta mind mitmele poole kaasa, muuhulgas ka Allperede poole. Minu mänguasjadeks said seal seninägematud kalakujulised esemed, konksud küljest võetud, ja toredad mängida. Saatuse irooniana sattus üks neist aastaid hiljem järgitegemiseks uuesti minu kätte. Mu esimeseks kalaks oligi forell. Särgi või viidikaid ei oska ma tänase päevani õngitseda. Kuna mu pinginaaber Jaan Reinok elas Mäos, end. Aniküla kõrtsis Tallinn-Tartu mnt ääres, siis tutvustas ta mind ka Vodja jõe ja forellidega. Murdejooneks kujunes aasta 1978, kui tekkis tungiv vajadus kalandusliselt areneda. Robert võttis mu vastu – sedapuhku juba siis konkreetsel teemal landid ja forellipüük .Ta andis järgitegemiseks kaasa pöörlevate lapakaid ja kaks puulanti. Neist üks eelmainitu, nn Killer (ehk Rapala) tüüpi lant, mille küljed olid kaetud alt tinapaberi, selle peal punase tutipaelaga, kõht valge, selg must ja teine nn luts tüüpi lant, üheosaline, veidi lapik, eest laiem, tagant kitsam, küljel tinapaber, selle peal nailonkardina ruudustik, kõht valge, selg tindiga mustjaks värvitud. Tegin neist koopiad ja paar päeva hiljem, kui kalaspordiveteran Egon Põllu mind 13-aastast poisikest Vardjale kutsus, sain mainitud luts-landi koopiaga oma elu esimese landikala – haugi. Kuid juba kolmandal viskel oli ühest käänakust landi poole viskunud ka korralik forell. Mis sest, et minu kui alles oskamatu valmistaja landil mängu polnud, vaid ta ajas külge ees nagu Jorh Adniel Kiir, kuid ta ujus põhja ligi ja peksis jõe muda-liivapõhjast oma pleksiklaasist keelega üles jaanipäevases loojangupäikeses nii ahvatlevaid mudapilvekeste ridu… see saigi määravaks (olgu siinkohal tänatud Kalvi Sõmera, kes selle luts-landi Allpere tehtud originaali kui kalli lapsepõlveaja mälestuse mulle soostus müüma!)
Järgnes pikaajaline tutvus, kus ei piirdutud üksnes kalandusteemaga. Tartu Ülikooli astununa kujunesid jutuajamiste põhiteemadeks kirjandus ja luule, hariduselu eesti ajal, ja eeskätt muidugi Veljestos ja Tartu ülikoolis. Lugesime teineteisele luuletusi, vestlesime kirjanikest, luuletajatest ja ikka ja jälle kujunes üheks meelisteemaks Alver ja Talvik, kuid ka Ristikivi kui luuletaja. Eriti mõjus oli Ristikivi:

“Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas,
mõnikord mõtlen, et läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas…”

Luuletuse lõpp räägib kodumaatusest – vihje Ristikivi pagulusele, siit ka üldse selle põlvkonna traagikale sõja-aastail ja peale sõda. Ja iga kord kui luuletus lõppes, vaatas ta mulle oma sügavsiniste silmadega pikalt otsa ja see pilk oli täis valu… Leidus ka kelmikaid ja humoorikaid lugusid, nagu Ants Orase ja Hele Lüüsi pulmapeost, jt.
Kui piirid lahti läksid, siis avanes mul Rootsis võimalus mitme omaaegse veljestolasega, sh ka Hele Lüüsiga, lähemalt tuttavaks saada ja ka ühiseid mälestusi koondada. Ühtlasi panin tähele nende eestiaegsete inimeste elunägemust ja programmi, mis eeskätt oli suunatud tervikliku elutunnetuse poole. Niihästi Aino Tamm kui R. Allpere, nagu ka paljud eestiaegsed muusikakooli õpetajad, keda tundsin, panid peale vaimse arengu suurt rõhku liikumisele. Väga kirglik jalgsikäia oli Aino, kellega ma lapsepõlves pikki matku kaasa tegin ja veelgi kirglikum Robert. Sellega seondus ka looduslähedus ja aktiivne eluhoiak. Mõistagi tõid tervislikud eluviisid ka tugeva tervise. Arsti need inimesed vaevu tunnistasid. Robert Allpere oli väga palju lugenud mees, kuid samas tegi ta ka aktiivselt sporti. Peale poksitreeningute mängis ta lauatennist (eriti head olid tema kaugservid), olles selles vallas ka treeneriks ja eriti kirglikult mängis ta inglise härrasmeeste kaardimängu – bridži, mis on mäng mõtlevatele inimestele. Bridzi võis ta ööpäev läbi taguda. Samuti meeldis talle televiisorist jälgida kriminaalfilme, kuivõrd ka seal pakutakse üht-teist analüüsimis- ja mõtlemismvõimele. Antud elupäevadest tuli võtta kõik, sestap algas aktiivne elu juba kella kuue paiku hommikul.
Käitumiselt oli Robert Allpere väga vaoshoitud, härrasmehelik. Ta ei näidanud iial välja oma pahameelt, isegi kui üle näo libisev pettumusevari seda reeta võis, ei karjunud kellegi peale, vaid ütles mingi probleemi puhul ikka – “hea et see veel niigi läks.” Kuid olukordades, kus oli tegu ilmselge kellegi poolt toime pandud lolluse, hoolimatuse või rumalusega, võis ta minna sarkastiliseks, millel oli oma pedagoogiline mõju – ta nimelt ei mõistnud eksijat hukka ega hakanud teda hurjutama, vaid lükkas irooniliselt veel takkagi. Olgu toodud selguse mõttes üks näide, mida juhtusin pealt nägema.

Sõideti kalastusklubiga suure kala võistlusele Tori-Jõesuusse. Sõit toimus bussiga. Üks noorem püüdja viskas oma spinningu hooletult ukse juurde nurka, ise veel praalides – ”las ront vedeleb seal.” See toimus Roberti silme all, kes selle peale bussijuhile hõikas, nii et terve bussitäis rahvast seda kuulis:”Bussijuht, tee tagumine uks lahti, viskame selle rondi kohe välja!” Tollel mehel hakkas silmnähtavalt piinlik.
Purjus inimesi Robert ei sallinud – selles mõttes on siintoodud artikli lõpp veidi n-ö “märgist mööda” (sellele viitas ka kõneluses minuga Roberti tütar Mari, kellega artiklist rääkisime), sest Robert oli karsklane, nagu seda oli oldud ka “Veljestos”. Kord sõitsime temaga koos bussiga Väinjärvele. Müüsleris tuli peale purupurjus mees. Panin tähele, kuidas Allpere silmnähtavalt turri tõmbus.
Ka oma eluõhtusse suhtus Robert Allpere filosoofiliselt ja terviklikult, tõdedes 1994.a., et “eks ole juba elatud küllalt.” Selles peegeldub suure haritlase ja loodusemehe filosoofiline rahu ja mõistmine. Tema viimane retk kalavetele toimus pool aastat enne lahkumist, tema lemmikjõele Võlingile. Tegu ei olnud püügi, vaid hüvastijäturetkega.
Nii on ka Võlingile rajatud ja üle-eestilise tuntuse saavutanud kunstkoelmu mälestusmärk Robert Allperele kui Eesti ühele suurimale forellikütile ja inimesele.

P.s. Lisaksin veel ühe väikese n-ö viktoriiniküsimuse: Üliõpilasühenduses “Veljesto” tarvitati peale kohvi ja tee veel ühte jooki, nimega “Kuremariin”. Mis joogiga on tegu?

*2011 aastal möödub 100 aastat R. Allpere sünnist. Tema suhtumine loodusse ja kalapüüki (eelkõige forellipüüki) jäävad eeskujuks pealekasvavatele kalameeste põlvkondadele. Tema forelli soolamisõpetust soovitan kindlasti katsetada – üks parimaid. (E.T.)


1. Tegelikult vast ikka emis? (E.T.)
2. On küsitav, kas ikka näsiniin taandub aastaga võsa ees. Küllap tegu pisut kunstipärase liialdusega. (E.T.)
3. Praeguseks on asurkond kuigivõrd taastunud. (E.T.)
4. Klubilise majandamise alla kuulunud jõgedes oli keeluaeg aastail 1961-1970 15.sept.–1.juun. ja alammõõduks 19cm, 1970 kuni uue korrani 15.sept. – 1. mai, alammõõt 25cm. (E.T.)
5. 1969 (E.T.)
6. Härrasmehena “unustas” R. Allpere maalikunstnik E. Kits’e nime mainida! (K.K.)
7. Soolale lisatakse veidi naatriumnitrit – E250. (E.T.)
8. Kas ta võis ka tegelikult nii arvata? Ilmselt autor ei näidanud Allperele artikli lõppversiooni (E.T.)
9. Pange tähele – mitte maitsnud vaid “näinud”! (E.T.)’

Kalle Kroon
mag. art