Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis

Siin-seal kirjanduses on pakutud, et ajalooliselt piirdus jõeforelli looduslik levila meil vaid paari jõega Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seevastu Kesk-Eesti jõgedesse asustas forelli inimene või pääses ta levima kalakasvandustest. Kas see siiski oli nii?

Uudse allikana selles vallas uurisin Rootsi-aegseid revisjoni- ja vakuraamatuid Eestimaa kubermangu Järva kreisi kohta aastaist 1686–1689 [1]. Tollase revisjoni käigus hinnati mõisate kõiki tulusid ja tuluallikaid: nii põlde, heinamaid, metsa kui ka eraldi kalandust ja kalapüüki. Käsitlen Pärnu jõe vesikonnast Vodja ja Prandi jõge ning Põltsamaa jõe vesikonnast Norra oja – Oostriku jõge ja Preedi jõge.

Pärnu jõe vesikond

 

Vodja jõgi. Rein Järvekülg pakub suurteoses “Eesti jõed”, et “Vodja jõe jõeforelli asurkond pärineb tõenäoliselt kohaliku (Vodja) mõisniku v. Tolli poolt 1870. aastail rajatud Eesti esimese forellikasvanduse tiikidesse mujalt introdutseeritud ja tiikidest jõkke pääsenud isendeist. 19. sajandi lõpul oli jõeforell M v. zur Mühleni (1898) andmeil Vodja jões üsna sage, mujal Pärnu jõestiku ülemjooksu piirkonnas puudus” [2].

Rootsi-aegsetes materjalides on Vodja mõisa kalavete kohta mainitud, et „mõisa juures on üks väike jõgi (Vodja – K. K.), millest siiski harva mõningaid väikesi hauge ja särgi ning lutse püütakse, muus osas aga pole sellel mõisal üldse mingit kalapüüki“. Forelli seal mainitud ei ole. Mäo mõisa kohta on aga märgitud, et mõisa alt voolavast jõest (seega samuti Vodjast) püütakse veidi kala ahingute ja liividega, saadakse “hauge, särgi ja vahetevahel mõningaid väikesi forelle (.. stundom någre små foreller)”. Paide alt voolavast Paide jõest (st. Pärnu jõest) ei olevat saadud aga rohkemat kui väikesi hauge, särgi ja talviti lutse [3].

Niisiis näeme, et tehisveekogusid, millest saanuks kalanduslikku tulu (sääraseid tähistati mõistega “veskikalastus“ (qvarnfiske) või “tiigikalastus” (dammfiske), ei olnud 17. sajandi lõpul ei Vodja ega ka Mäo mõisas. Seega, jõeforell elas Vodja jões täiesti looduslikult juba kakssada aastat enne sihipärase forellikasvatuse algust Eestis. Kui Järvekülg oletab, et jõeforell introdutseeriti von Tolli tiikidesse ja sedakaudu Vodja jõkke mujalt, siis nüüd avaneb alus oletada otse vastupidi: et von Toll sai oma tiikidesse kalad samast Vodja jõe looduslikust jõeforelli asurkonnast.

Prandi jõgi. Järvekülje andmeil ei leidunud jõeforelli Prandi jões veel 19. sajandi lõpul, aga 1939. aastal lasti jõkke 5000 meriforellimaimu, kellest ilmselt pärinebki jõe praegune asurkond [4]. Jõel asunud Veskiaru vesiveski viimase omaniku järeltulija Karl Tahvese sõnutsi olla jõeforelli Prandi jõkke toonud Prandi mõisnik 20. sajandi algul. 1930. aastatel olevat forelli juba nii palju siginenud, et ahinguga raiutud kalu võidi kasutada ka raha asemel näiteks arstivisiitide tasuna [5].
Jõeforelli ei maini ka Rootsi-aegsed materjalid: Prandi mõisa kohta on märgitud, et mõisa alt allikjärvest lähtuvast ja Paidest mööduvast jõest “ei püüta mitte mingit muud kala peale väikeste haugide ja lutsude” [6]. Tekib küsimus: kui jõeforelli Vodjas kuigivõrd siiski leidus, miks ei olnud teda siis sealsamas kõrval Prandi jões? Tänapäeval on mõlemad jõed tuntud heade forellijõgedena. Kas takistasid toonased Luisu ja Veskiaru veskipaisud?

 

Põltsamaa jõe vesikond

 

Norra oja – Oostriku jõgi. Norra mõisa aedniku pojapoeg on pakkunud, et jõeforell sigines Norra ojja ja Oostriku jõkke 20. sajandi algul viimase Norra mõisniku käsul: forellid toodi tündrites Preedi mõisa forellitiikidest ja lasti allikatesse lahti, seega introdutseeriti [7].

Rootsi-aegsetes materjalides on aga Norra mõisa kohta märgitud, et peale Põltsamaa jõe (siin Paala jõgi: Palske åån, Oberpahlske åån), kust püütakse hauge, ahvenaid, särgi ning vähke, püütakse väikesest jõest otse mõisa all (st. Norra ojast) vahetevahel “mõningaid väikeseid forelle ja hauge (.. någre små foreller och gieddor fånga)”. Kuna Oostriku vesiveski tollal juba tegutses, siis oli püüdjaks tõenäoliselt mölder, kes sel viisil tasus mõisale osa rendist. Lisatud on, et “mingit kalamajandust ega kalapüügivahendeid mõisas ei ole üldse mitte” [8]. Seega, tollast Norra mõisnikku kalastamine ega kalandus otseselt ei huvitanud. Siit nähtub, et jõeforell elutses Norra ojas ja Oostriku jões juba vähemalt 300 aastat tagasi ning on üsna kindel, et see ei olnud sihiliku inimtegevuse tulemus.

Preedi (Varangu) jõgi. Preedi jõgi saab alguse kunagise Varangu mõisa alalt, Rootsi aja lõpul läbis see Preedi mõisa ning piirnes nii Väinjärve mõisa kui ka Ervita mõisaga. Lähikonnas asusid veel Vahuküla ning Kapu mõis. Rootsi-aegsed materjalid nende mõisatega seoses forelli ei maini.

Varangu mõisa kalanduse kohta pole seal üleüldse mingeid andmeid, kalandusega ei olevat tegeldud ka Vahuküla mõisas. Preedi jõkke suubuvat ning tänapäeval hea forellijõena tuntud Vahuküla allikajõge ei ole üldse nimetatud. Preedi mõisas püüti kala Põltsamaa jõest (siin Piibe jõgi, Pypska åån) ja väikesest „ojast,“ mis otse mõisa alt läbi voolab (Preedi jõest): hauge, ahvenaid, särgi, väikseid lutse ja vähke. Kapu mõisa kalandus oli äärmiselt tagasihoidlik: Põltsamaa jõest (siin Mõhkjõgi, åån Muchejöggi) olevat vaevu midagi mõisa tarbeks püütud. Ervita mõisamaade piiril kulgevast jõest püüti hauge, ahvenaid, säinaid, lutse ja vähke. Väinjärvest saadi ahvenat, haugi, säinast, linaskit, särge ja “tähelepanuväärselt suuri vähke”. Väinjärve mõisa maal kulgevast jõest, mille nimi oli tollal Mustjõgi (Mostska åån) ja mille all tuleb tõenäoliselt mõista nüüdset Preedi jõge või mõnd lisajõge, püüti säinaid, ahvenaid ja hauge ning “ühte ja teist väikest kala”[9].

Kohalikud mäletavad, et veel 1930. aastatel Preedi jões forelli polnud, kalasaagis leidus vaid ahvenat ja haugi [10].

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Kesk-Eestis, nii Pärnu jõe ülemjooksul Vodja jões kui ka Põltsamaa jõe vesikonnast vähemalt Norra ojas ja Oostriku jões elas looduslik jõeforell juba 17. sajandi lõpul. Eraldi torkavad silma kaks asjaolu. Esiteks, jõeforelli asurkond ei olnud ilmselt kuigi tugev: nii Vodja kui ka Norra mõisa kohta on öeldud, et saagis leidub forelli puhuti ning kalad on väikesed. Võimalik, et selle põhjustas inimtegevus –vesiveskid, paisjärved, veskipaisude allalaskmised ja tõstmised –, mis forelli asurkonda ja kudetingimusi ei soosi. Teiseks, jõeforelli on mainitud leiduvat vaid mõlema vesikonna ühes jões, kuigi ka naaberjõgesid tuntakse tänapäeval forellijõgedena ja need leiduvad ka lõhilaste kude- ja elupaikade nimistus [11]. Pole päris selge, miks jõeforelli levila oli praegusajaga võrreldes nõnda piiratud. Oletatavasti soodustas selle kalaliigi (taas)levikut veskipaisude järkjärguline kadumine möödunud sajandil.

 

Kalle Kroon