Koelmualade taastamisest ja selle tulemuslikkuse hindamisest – lühiülevaade hiljutisest uuringust Taanis.

Seda, et Taani riigis on midagi mäda, nentis juba Marcellus Shakespeare’i “Hamletis”. Eesti forellisõbrad võib-olla juba aimavad lugedes pealkirja, mis selles kuningriigis korrast ära on. Nimelt on 98% Taani jõgedest-ojadest praeguseks kanaliseeritud ning need 2% jõgedest, mis on jäänud sirgeks tõmbamata, kannatavad omakorda suure settekoormuse all. Kui siia lisada veel laiaulatuslik kasvatustest pärineva kodustatud forelli asustamine ja arvukate paisude olemasolu, siis on arusaadav, et kohalike forellipopulatsioonide olukord pole Taanis just kõige roosilisem. Sellest tulenevalt peetaksegi rändetõketena toimivaid paise ning sobiva kudesubstraadi puudumist Taanis kõige oluliseimateks forellipopulatsioonide arvukust piiravateks teguriteks. Koelmualade taastamisega on Taanis ka viimased paarkümmend aastat aktiivselt tegeletud – hinnanguliselt on taastatud üle 1000 lõheliste koelmu-ala! Samas on väga harva põhjalikumalt uuritud, kas taastatud koelmu-alad ka oodatud rolli täidavad ning seda eriti mõne aasta möödudes.

Morten Pedersen koos kaasautoritega püüabki seda teha uurides kokku 32. kunstkoelmut, mis rajatud enne 1994. aastat. Uuritud alade hulgas oli 11 koelmut, mis loodi samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega ning kaheksa koelmut, mis rajati seoses paisude eemaldamisega. Jõed, kuhu koelmud rajati, olid meie mõistes suhteliselt väikesed (laius 1,3 -7,7 m) ning koelmusubstraadi lisamisest oli möödunud 5-14 aastat. Põhjalikumalt uuriti kolme jõge, Ryds Å, Gels Å ning Stenbæk, kus eelnevatel aastatel oli taastatud ka osa jõe looduslikust voolusängist (vaata joonist 1).
Joonis 1. Kolme jõelõigu ligikaudne skeem – taastatud kudealad on märgitud sinisega ning nn. kontroll-alad, kuhu kudesubstraati ei ole lisatud on märgitud oranzhiga.

Allajärgnevalt peatun lühidalt töö peamistel tulemustel. Ligikaudu 80%-l taastatud koelmutest oli kudesubstraat nähtav ka 5-14 aastat pärast kudeala rajamist ning looduslikke kudepesi registreeriti pooltel taastatud koelmualadel. Kruusa keskmiseks paksuseks hinnati ca 15 cm, mis näitab, et uuritud jõgedes kudesubstraadi ära uhtumine probleemiks ei ole. Samas oli koelmutesse, mis loodi samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega, kogunenud suur hulk liiva. Mudastumist täheldati ligi 5-10% koelmutes, kuid reeglina polnud see probleemiks nendel koelmutel, mis rajati seoses paisude eemaldamisega. Vähene mudastumine endiste paisude kohale ehitatud koelmutel oli tõenäoliselt tingitud keskmisest suuremast voolukiirusest. Samasuviste forellide keskmine arvukus oli taastatud koelmutel, kuhu lisati ainult kudesubstraati, väga kõrge (üle 100 isendi/100m2 kohta; vaata joonist 2). Samas oli forelli noorjärkude arvukus nendel jõelõikudel, kus inimene ulatuslikumaid ümberkorraldusi oli teinud, oluliselt madalam (15-20 isendit /100m2 kohta). Taastatud koelmukohti kasutati forelli poolt sagedamini kudemiseks võrreldes kontroll-aladega, kuhu kudesubstraati ei lisatud (vaata joonis 3A). Sellest tulenevalt oli ka samasuviste forellide arvukus taastatud koelmutel kõrgem võrreldes kontroll-aladega (vaata joonis 3B).
Joonis 2. Samasuviste forellide keskmine arvukus (isendit/100m2 kohta) eri tüüpi taastatud koelmutel. A – Koelmu rajatud samaaegselt jõe loodusliku voolusängi taastamisega; B – Taastatud koelmu, kuhu lisati ainult kudesubstraati; C – Koelmu rajatud seoses paisu eemaldamisega.
Joonis 3. A – Forelli kudepesade arv; B – Samasuviste forellide keskmine arvukus (isendit/100m2 kohta) kolmes uuritud jões. Taastatud kudealad on märgitud tähega R ning kontroll-alad, kuhu kudesubstraati ei ole lisatud, on märgitud tähega C.

Mida eelpooltoodud tulemused tähendavad?

Forelli edukas paljunemine ligi pooltel koelmualadel 5-14 aastat pärast nende rajamist kinnitab nende suhtelist ”pikaealisust” Taani väikese languga jõgedes-ojades. Samuti näitab forelli noorjärkude kõrgem arvukus taastatud koelmu-aladel võrreldes kontroll-aladega, et isegi mitmeid aastaid pärast kudesubstraadi viimist jõkke ning selle mõningast allavoolu kandumist aitavad tehiskoelmud kaasa forelli looduslikule paljunemisele.

Kokkuvõtteks

On ilmselge, et rajatud koelmute tulemuslikkuse hindamine on väga oluline. Seda mitte ainult konkreetse projekti seisukohast (Kas kala võttis uue koelmu omaks? Milline oli marja ellujäämus? Kui palju noorjärke tänu rajatud koelmule lisandus?) vaid ka laiemalt, tulevikku silmas pidades (Kuidas rajada ja taastada paremini toimivaid kudealasid?). Samas on rajatud koelmu-alade tulemuslikkust ka mujal maailmas suhteliselt vähe uuritud. Näiteks USA-s on vaid igas kümnendas elupaikade taastamise projektis hinnatud selle efektiivsust. Palju parem pole olukord ka Põhjamaades. Meil Eestis on esimesed sammud koelmute tulemuslikkuse hindamise suunas juba tehtud, aga eks alati saab asju paremini ning põhjalikumalt teha. Loodetavasti ärgitab käesolev kirjatükk arutelu sellel teemal – kõik, kes on koelmutöödel osalenud, tahaksid ju teada, kui hästi taastatud koelmu-alad oma rolli täidavad.

Refereeritud artikkel

Pedersen et al. 2009 Ecological effects of re-introduction of salmonid spawning gravel in lowland Danish streams. River. Res. Applic. 25: 626–638.

Anti Vasemägi
http://users.utu.fi/antvas/

Hetkeprobleemid Eesti lõhejõgedel (2006)

Järgnev artikkel on fragment Sihtasutus Eesti Forelli liikme, Jarko Jaadla diplomitööst “SPORTLIKUST LÕHEPÜÜGIST (TÜRI 2006)”, mis teeb ülevaate hetkeprobleemidest Eesti lõhejõgedel.
Probleem number üks on kindlasti avamerel teostatav püük triivvõrkudega, mis ei ole küll Eesti vetes märkimisväärne, kuid mille järelmõjud on nähtavad meie jõgedes sügiseti. Püüke triivvõrkudega teostatakse ulatuslikult Läänemere lõunaosas. Seal on olukord võrreldes 1990-ndate aastatega paranenud, kuna mitmed Läänemere riigid asustavad oma jõgedesse lõhe noorjärke, luues nii kunstlikult pildi, mis näitab lõhevarude suurenemist meres. Tegelikult seisneb efekt selles, et lõhevarud on tõusnud tänu ettekasvatatud lõhede istutamisele. Loodusliku lõhe osakaal taaspüükides on aga endiselt langeva dendentsiga kuna Läänemere lõhe (nii looduslik, kui istutatud) rändab toituma samasse piirkonda. Juba esimesel meres veedetud talvel saavutab ta seal suurusjärgu 2,5 kg ja alammõõdu 60 cm, mis tähendab, et kala püütakse välja ilma, et ta oleks jõudnud oma sugu jätkata. Osa kalu, kes geneetiliselt pole nii kiire kasvuga, püünistesse ei satu ja saavad heal juhul teha kuderände tagasi oma kodujõkke, kuid nagu öeldud, nende geenid pole nii tugevad (kalakasvatustes välja koorunud vastsetel looduslik valik peaaegu puudub, st ellu jäävad ka nõrgemad, looduses jäävad ellu reeglina ainult tugevamad isendid). Seeläbi väheneb tugevate geenide hulk kudeparvedes ning üldine geenifond muutub nõrgemaks.

Lahendusena on 2008. aastast keelatud kogu Läänemerel kala püük triivvõrkudega.

Olles lahendanud suurima probleemi, ilmnevad järgmised negatiivsed asjaolud lõhe paljunemise osas. Nimelt on suur osa Eesti lõhejõgedest tõkestatud juba alamjooksudel paisudega, mis enamjaolt ei lase või piiravad lõhedel olemas olevaile kudealadele tõusta. Seega peale 2008. aastat on reaalne dendents Eestis selline, kus lõhe tuleb jõkke kudema, kuid talle ei jätku seal sigimis ja elupaiku. Paisualused saavad olema täis kala, kes vaatamata oma suurele ujumis ja hüppevõimele jäävad jõuetuks inimese loodud takistuste ees. Samuti loob selline olukord paremaid tingimusi lõhe ja meriforelli hübriidide tekkeks, kuna kudealade vähesuse tõttu need kattuvad, samuti võib üle-asustus viia selleni, et üht pesakühmu kasutab mitu emakala ja seega kaevatakse lahti eelkudeja pesa ning varemkoetud mari pühitakse allavoolu. Lahenduseks tuleks kiiremas korras likvideerida paisud või luua nende juurde toimivad kalatrepid.

Kui kaks esimest probleemi on lahendatud, on väga tõenäoline, et meie lõhekarjad hakkavad jõudsasti kosuma. Teatavasti pole suudetud tagada veel kaugeltki mitte kõigis jõgedes head veekvaliteeti, mida lõhelised oma soo jätkamiseks vajavad. Seega tuleb uuesti üle vaadata, kaasajastada paljud veepuhastusjaamad, sõnniku ja silohoidlad ning likvideerida praegused puudused.

Toitaineterikka vee tõttu on paljud koelmualad kattunud rohke taimestikuga ning aeglustunud veevoolu tulemusel ka setetega. Probleemi lahendamiseks tuleb leida võimalused antud alade puhastamiseks.

Neljandaks probleemiks võib nimetada röövpüüki. Olles likvideerinud paisud või ehitanud kalapääsud oleme ka pikendanud jõelõike, kus röövpüüdjatel parem tegutseda ning inspektsioonil raskem seda ohjata. Loodetavasti väheneb probleem eesti kodanike mõtteviisi muutumisega, inspektsiooni tõhustamise ja sportkalameeste viibimisega jõeääres. Eelkõige on siinkohal silmas peetud jätkuva ebaseadusliku elektripüügi vastu võitlemist, kuna sel viisil kannatab jõgi ja selle elustik enim, samuti ei tohiks tähelepanuta jätta võrguga, mõrdade, tragide ja muude vahenditega patustajaid.

Jarko Jaadla