Farmikala

Briti saartel loetakse kasvandusest lahtipääsenud kalu veekogu reostuseks. Järgnev artikkel on tõlgitud ja avaldatud „Kalastajas” professor Andrew Fergusoni lahkel loal. Professori uurimistöö (2003) käsitles küll Atlandi lõhet, ent asjatundjate hinnangul ei erine kõnealused probleemid märkimisväärselt Läänemere lõhe omadest. Samuti võib eeldada, et meie valdava kasvanduskala – vikerforelli, mis Eestis lisaks võõrliik ja looduslikult ei paljune – vabasse vette sattumise ohud on mitmeti sarnased.
Kasvanduslõhede tahtlik või juhuslik vabadusse pääsemine põhjustab kergesti haavatavate Atlandi lõhe looduslike populatsioonide ellujäämuse vähenemist ja võib viia nende väljasuremiseni. Põhja-Atlandi piirkonnas toodetakse aastas ligi 700 000 tonni lõhet.

Kasvandussumpade füüsilise ehituse tõttu saavad need tormide, kiskjate ja kokkupõrgete tõttu kergesti kannatada, mistõttu põgenemisi neist paratamatult esineb. Seni suurim üksikjuhtum toimus 2002 aasta kevadel Fääri saartel, kus tormiga pages 600 000 kala. Kalu läheb kaduma ka rutiinsete toimetuste käigus. Hinnanguliselt põgeneb igal aastal kogu Põhja-Atlandi farmidest kuni 2 miljonit Atlandi lõhet, mis vastab 50%-le meres olevaist täiskasvanud looduslikest isendeist. Põgenenud lõhed võivad sattuda jõgedesse, kus nad kudemisel ristuvad ka metsikute kaladega, potentsiaalselt muutes seeläbi looduslike populatsioonide genoomi. Selliste muutuste olulisus Atlandi lõhe metsikute populatsioonide säilimisele on olnud debatiteemaks kogu viimase kümnendi, ent empiirilisi tõendeid on vähe saada. Prestiizhes teadusajakirjas Royal Socity Proceedings B. ilmus hiljuti ülevaade eksperimentaalsest suureulatuslike lõhe-põgenemiste simulatsioonist. Uuringu, mis toimus Briti Co Mayo Mereinstituudis Burrishoole jõel, viisid ühiselt läbi dr Philip McGinnity Mereinstituudist ja prof Andy Ferguson Belfasti Queens University bioloogia ja biokeemia teaduskonnast.

Need 10 aastat kestnud eksperimendid jälgisid esmakordselt mitmeid perekondi esimese ja teise põlvkonna farmi ja looduslike lõhede hübriide nende mage- ja merevee eluetappidel. Igast grupist istutati kindel arv silmtäpis marjateri ühe loodusliku lõhejõe 7 250 m²-sse lõiku. Järgnevalt koguti jõest noorjärkude ja allavoolu asunud püünisest laskujate proove. Samade perekondade silmtäpis marjast kasvatati osa üles haudebasseinis samuti ühiselt ja lasti smoltidena avamerre. Kuderändele naasvaid täiskasvanud isendeid püüti rannikul võrkudega, õngitsejate poolt ja ülesvoolu püünistega. Isendite päritolu määrati DNA profileeringu abil. Viies eksperimendi läbi samades keskkonnatingimustes on keskkonnakõikumiste mõju elimineeritud ja seega iga leitud erinevus geneetilise erisuse tulemus.

Eksperiment näitas, et farmilõhedel on looduslikele populatsioonidele nii geneetiline kui konkurentsist tulenev mõju. Mitmeid põlvkondi kestnud aretamine on kalades esile kutsunud geneetilisi muutusi, mis vähendavad nende võimet vabas looduses, iseäranis mereperioodil, ellu jääda. Võrreldes kohaliku loodusliku lõhega, oli farmilõhe hinnanguline ellujäämus 2%, vastav tulemus olid sama kolmes eraldi kohordis. Hübriidide ellujäämus oli farmi ja looduslike vahepealne (27-89% looduslikust). Teise generatsiooni hübriididest 70% embrüod hukkusid esimese mõne nädala jooksul outbreeding depressioonist. See tuleneb vanemate geneetilisest ühtesobimatusest ent ei ilmne enne teist generatsiooni, kui leiab aset vanemgeenide rekombineerumine.

Kõrvutades saadud tulemusi kirjandusest saadaolevatega võib järeldada, et geneetilised muudatused, mis viivad vähenenud ellujäämuseni vabas looduses, on iseloomulikud kõigile aretatud lõhe- ja forelliliikidele. Niisamuti on väiksem ellujäämus farmi- ja metsikute kalade hübriididel. Täiskasvanud farmilõhe kudemisel jõgedes, võib küll sündida mõni puhas „farmitõugu” järeltulija ent enamike paaritumiste tulemus on looduslike ja farmikalade ristumine. Seega konverteerub osa potentsiaalsest looduslikust järelkasvust hübriidideks, mis aga on suurema suremuse ja väiksema tagasipöördumisega täiskasvanueas. Burrishoole jõe vaatlused näitasid, et hübriidid naasesid enamasti peale kaheaastast mereelu, samas kui kohalik lõhe veetis meres ühe aasta. Kui õngitsemise seisukohast võib suuremate kahe-mereaasta hübriidide kasvanud hulk olla isegi eelistatud, siis nende üleüldine kehvem ellujäämus tähendab, et see kõik toimub järgmise generatsiooni noorkalade taastootmise arvel.

Kasvanduskalu aretatakse suurema kasvu nimel selektiivselt. Uuringust ilmnes, et farmikalad ja hübriidid kasvasid jões looduslikest noorkaladest kiiremini, mille tulemusena nad konkurentsivõitluses viimased välja tõrjusid. Ühes kohordis tõrjuti välja 57% looduslikest tähnikutest. Kasvandus- ja hübriidlõhede kehvem ellujäämus meres tähendab, et nad ei suuda noorkalade väljatõrjumist kompenseerida ja nii väheneb üleüldine kuderändele tulevate täiskasvanud kalade hulk. Hübriidistumise ja konkurentsivõitluse kombineeritud mõju tulemusena kahaneb suure hulga farmilõhede kudemisel jõgedes kuderändele naasvate isendite arv ja potentsiaalse järgmise generatsiooni järeltulijate taastootmine. Selle mõju ulatus sõltub mitmetest asjaoludest nagu metsiku ja kasvanduskala suhteline hulk ning noorjärkudele sobivate elupaikade kättesaadavus. Praeguseks on korduvad põgenemised mõnedes piirkondades saanud tavaliseks tekitades põlvkond põlvkonna järel kumuleeruva efekti, mis võib viia ohustatud looduslike populatsioonide väljasuremiseni (extinction vortex). Lisaks juhuslikele põgenemistele asustatakse kasvandustes ülejäävat atlandi lõhet ka sihipäraselt, iseäranis Shotimaal, üritades selle abil täiendada looduslikke asurkondi, mis on keskkonna halvenemise, elupaikade kadumise ja ülepüügi tagajärjel peaaegu olematuks kuivanud.

Tahtlik kasvanduskalade asustamine on tõenäoliselt ohtlikumgi kui juhuslikud põgenemised ja omab soovitule täpselt vastupidist efekti – looduslike populatsioonide veelgi intensiivsem nõrgenemine. Täiskasvanud farmilõhe kudema tõusmisel on järglasteks peamiselt hübriidid, samas kui teadlikul asustamisel lastakse jõkke terved generatsioonid puhtaid kasvanduskalu. Need kasvanduskalad on toidu ja elupaigakonkurentsis tugevamad ja samas vähem elujõulised kui hübriidid. Samuti toimuvad tahtlikud asustamised suurtes kogustes tihti regulaarselt.

Farmi-jõeforellide tahtlikku asustamist tuleb ette veelgi laiemas ulatuses. Ehkki jõeforelli kasvanduskalad pole läbinud nii intensiivset kunstliku selektsiooni programmi kiirema kasvu eesmärgil kui Atlandi lõhe, on teda aretatud palju pikema aja vältel, mõnda liini üle 100 aasta. Meie tulemused näitavad, et sarnaselt Atlandi lõhele on nende jõeforellide asustamine looduslike asurkondade tervisele ja elujõulisusele kahjulikud. Selle ja teiste sarnaste Põhja-Ameerika lõhilaste uuringute valguses tuleb aretatud lõhilaste tahtlike asustamiste poliitika kiiremas korras üle vaadata.

Tõlge: Tauno Jürgenstein