Tööd – tegemised forellipopulatsiooni hüvanguks Järvamaal (2005)

Elupaikade hävitamine on maailmas liikide kadumise põhjuste pingereas kõrgeimal kohal. Tähelepanuväärselt on sama kurva pingera viiendal positsioonil eraldi märgalade kuivendamine, mis oma olemuselt on samuti elupaikade kadumine. Neist kahest põhjustatud kalanappus annab paikkonniti tunda Eestiski, kus linnade veehaarded ja maaparanduse (Sic! parandus!) karvane käsi on veevaeseks kuivendanud allikaid ja neist toituvaid jõgesid. On joonlauana sirgeks tõmmanud meandreid, mille tulemusena voolab küll rutem ära suurvesi, ent tekkinud kanalis pole kaladel enam kusagile peituda. Üle jõepõhja kruusa rulluvad kuivenduskraavidest pärit mudavaalud, mattes enda alla põhjaloomakeste ja vees kooruvate putukate võimaluse elule ja sigimisele – kahandades omakorda kalade toidulauda.
Kuigivõrd on inimesel võimalik enda tehtut ka heastada. Olgugi, et endisesse hiilgusesse viimine pole tihti enam võimalik või kulub selleks koostöös looduse endaga aastasadu ja -tuhandeid.

Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel ja Järva Keskkonnateenistuse lahkel nõul töötasid loodusesõbrad SA Eesti Forelli egiidi all 2005 aastal kahe Järvamaa jõe lõikudel. Taastati hõrnaste kude- ja varjepaiku ning jõgede morfoloogilist mitmekesisust. Andku lugejad meile andeks, et siinkohal jäävad väljaütlemata jõgede nimed. Aatelised kalamehed leiavad kogenud forelliküttide juhatusel küllap isegi kätte need mõne aasta pärast loodetavasti rohkem kala andvad veed. Kurjamitele pole aga vihjeid vaja.

Esimesel neist jõgedest on juba väikeseks traditsiooniks saanud iga-suvine forellisõprade talgupäev, mille käigus taastatakse kunagisi looduslikke koelmuid. Vee vooluhulga vähenemine ja suurenenud toitainerikkus (lämmastikväetised ja kuivenduskraavide saviosakesed) põhjustavad jõekese jätkuvat kinnikasvamist ka kiirevoolulistel ja kruusapõhjastel lõikudel. Just neil koeb forell meelsasti.

Vaikselt läbi kõrkjatihniku imbuvale veele tuli esmalt tee ette niita, ühe, maksimaalselt kahe voolukanali tekkimiseks. Avatud voolukanalit süvendab juba jõgi ise edasi, kandes käärude taha minema mullaosakesi ja liiva ning uhtes paljaks niidetud kõrkjate juured. Viimased saab põhjast kätte kõveraks sepistatud sõnnikuharkidega sikutades.

Vees niitmine ja juurikatega maadlemine on füüsiliselt üsna kurnav töö, mis tegijatel naha seljas aurama pani ja mõnelgi linnamehel peod rakku võttis. Katkise naharaku kibeduse varjutas aga selge rõõm, mis valdas tehtud tööd üle vaadates. Edenemine ju lausa käegakatsutav! Vaimusilma ette kerkisid juba kujutluspildid marjast pakatavate kalde kiiretest sööstudest läbi voolu ja toimetamistest pesal.

Selles kohas on paljanduv kruusafraktsioon lausa ideaalne täpilistele kudemiseks. Koelmute lähedusse tuleb veeretada ka mõned suuremad kivid kaladele varjumiseks. Koelmu ette tekitada voolukiirendaja, mis seda hapnikurikka veega uhtuda aitab ja kalade kaevetöid soodustab. Varasemate aastate tegemiste tulemusena loendati samal lõigul juba õige mitu pesakühmu. Tänaselgi talgupäeval oli näha noorkalu pinnas käimas ja vees kahlajate eest põgenemas. Mõni pidi lausa jalust maha jooksma! Siiski kipub taimestik igal suvel uuesti peale tungima ja väike kõpitsemine on ikka ja jälle vajalik. Kuigi aasta-aastalt järjest väiksemas mahus. Mis on loomulikult hea, sest annab lootust jõe enda võimele uuendatud sängi säilitada ning teisest küljest lubab meil pühendada enam aega teistele jõgedele ja lõikudele.

Teine jõgi, millele umbes poolekilomeetrises ulatuses elupaikade taasloomise projekt maksis pea sada tuhat krooni, oli sirgeks kraaviks kaevatud juba esimese vabariigi ajal. Taanist ja Inglismaalt pärinevatele meetoditele tuginedes olid Eesti Forelli spetsialistid kavandanud sellele alale ühe nn kunstliku täismattkoelmu, sobivate vahemaade tagant põllukividest kaldakindlustusi ning jões paiknevad kivivared ja suurematest rahnudest varjepaigad. Arvestatud oli võimalike meandrite moodustumise, setete kuhjumise alade ja voolu uuristatud süvikute tekkimisega.

Tööd jõelõigul algasid kesksuvel, mil rajati ligipääsud ja avati padrikuks kasvanud jõekaldad kohati valgusele. Edasi transporditi kohale varasemast äraproovitud sobiv koelmumaterjal – paekillustik ning suured ja väiksed kivid. Vedude teostamine lükkus aga vihmadest pehme pinnase tõttu pidevalt edasi ja sai alles septembri alguseks Mäo Investi ja Avo Haarde mõistval kaasabil jupi kaupa tehtud.

Mõne intensiivse tööpäevaga ehitati valmis koelmu, rajati varjepaigad ning kaldakindlustused. Siinjuures meenutas kivide tassimise ja killu laiali lükkamise ränk katsumus nii mõnelegi aastatetagust orjatööd esimese kunstkoelmu kallal. Seal tehti kõik algusest lõpuni käsitsi ja selleks kulutati ei rohkem ega vähem kui terve suve kõik nädalavahetused.

Tuleb öelda, et kuna kogu säärane tegevus on Eestis veel üsna eksperimentaalne, omandati kogemusi pidevalt töö käigus ja esimeses osas ei osatud täpselt prognoosida ei kivide hulka ega tööde ajalist kestvust. Seepärast tuli toimetamisele veel teinegi kiviveo ja jõkkepaigutamise ring, mille järel alles spetsialistid tehtuga rahule jäid.

Palju aega ja energiat nõudsid ka eeltööd, kus muu keskkonnadokumentatsiooni kordaajamise kõrval tuli hankida luba jõeäärsete kinnistute omanikelt, et nende maadel üldse toimetada tohime. Kooskõlastusringid krundiomanikega, kes “kaladele jõkke kivide loopimisse” ikka väga umbusklikult suhtusid, kujunesid lausa üle mõistuse kurnavaks. Omanikega asju ajanud Eesti Forelli raudvarale Enn Treufeldtile tekkis igatahes kõvasti halle karvu juurde. “Karma võlg forellide ees,” arvas Enn ja elas kõik kangelaslikult üle. Siiski lubas, et seda osa projektist ta enam kunagi teha ei võta – nii suur see võlg ka nüüd ometi olla ei saavat!

Jääb üle loota, et nendegi tööde karma avaldub meie kõigi jaoks juba mõne aasta pärast. Ja seda jõgede kasvanud elujõulistes forellipopulatsioonides ning rekordkalades.

Kaido Krass