SA EESTI FORELL

Miks on vaja sihtasutust Eesti Forell?


Inimese soov loodust kontrollida ja enda kasuks ümber kujundada on põhjustanud maailmas ilmselt enim keskkonnaprobleeme otsese saastamise järel. Silmaga nähtava esmase tuluga kaasneb lühemas või pikemas perspektiivis terve rida mittesoovitud muutusi keskkonnas, mis saavutatu väärtuslikkuse sageli kahtluse alla seavad. Täna suudame juba näha looduslikke protsesse ja mõjuahelaid süsteemsemalt. On selgeks saanud, et kunagised ”kõik inimese hüvanguks” ideaalist kantud keskkonna ümberkujundamised kipuvad pöörduma sellesama inimese vastu, samas kui süsteemne käsitlus väärtustab ka teisi liike peale inimese. Sealjuures oleme ometigi jäänud inimesteks liigitades kõike endale sobivuse skaalal paremaks või halvemaks, kasulikuks või kahjulikuks.

Niisamuti on inimene teinud kõik selleks, et põllud oleksid viljakamad, võimaldaksid toota rohkem ning efektiivsemalt. Üks kõige levinum lühiajaline vahend põllumajandusproduktsiooni tõstmiseks on väetamine, ent mineraalväetiste liigne kasutamise põhjustab veekogude eutrofeerumist ning toitumisahelate muutusi. Teine oluline negatiivne inimtekkeline mõju veekogudele tuleneb maaparanduslikest töödest. Peaeesmärgi – põldude-metsade kuivendamise tarvis vee võimalikult kiireks ärajuhtimiseks tuleb kuivenduskraavide eesvoole ehk jõgesid süvendada ja sirgeks kaevata. Selle tulemusena kaovad paljude veeorganismide jaoks sobivad elupaigad ning muutuvad eluks kõlbmatuks neid veekogusid põliselt asustanud liikidele. Sellisteks liikideks on kaladest näiteks lõhilased (Salmonidae), kes vajavad puhast hapnikurikast vett, kiire vooluga kruusaseid kude- ja noorjärkude toitealasid ning sobivaid varjepaiku. Maaparandus ja veehaarded on samuti muutnud allikad ja jõed veevaesemaks. Eelkõige on melioratsioon aga rikkunud jõgede geomorfoloogia – jõesängide füüsilise keskkonna, saades paisutamise kõrval üheks olulisemaks teguriks teiste seas lõhilaste arvukuse langusele.

kanal

Kanaliseeritud ja kopra paisutatud jõelõik

Muidugi pole Eestist kadunud kõik lõhilastele sobivad elupaigad. Väga suur enamus neist on aga paisudega fragmenteeritud ning seeläbi tehtud kättesaamatuks oluline osa põlistest elupaikadest. Lisaks isoleerivad paisud populatsioonid üksteisest, mis omakorda suurendab väljasuremise ohtu. Energiat on tsivilisatsioonile sellisel kujul jätkumiseks ju vaja, aga seda on võimalik saada ka märksa vähema mõjuga loodusele, kui seda on jõgede paisutamine. Täna, Pärnu jõge näiteks tuues, on lõhilastele suletud Sindi paisuga ¾ jõestiku kudealadest, teistele siirdekaladele koguni 90%. Ent paise on Eestis veel palju rohkem ja nende negatiivne mõju ulatub ka jõe hüdroloogilisele režiimile ning veekvaliteedile. Nende tõttu on kadunud paljud väärtuslikud kiirevoolulised kivise-kruusase põhjaga jõelõigud – kärestikud, sest paisud ehitati ikka kõige suurema langusega kohale.

Lõhilased pälvivad inimese kõrgendatud tähelepanu mitmete väärtuste tõttu, mida need liigid omavad - esteetiline välimus, maitse, hinnatud harrastuspüügi objektiks ja puhta veekeskkonna indikaatorliikideks olek on mõned neist. Lisaks on näiteks Eestis kantud lõhe ja harjus punase raamatu 1. kategooriasse kui eriti ohustatud, meriforell ohualti (2. kategooria) ja jõeforell 4. kategooria ehk tähelepanu vajava liigina. Loodusliku Atlandi lõhe asurkonnad on inimmõju tagajärjel hävinud 15% jõgedest ja hinnatud üle 40% ulatuses ohustatuks, haavatavaks või kriitilises seisus olevaks.

Meie missioon

SA Eesti Forell missioon seisnebki kalade, esmajoones lõhilaste, elutingimuste parandamises läbi biotoobitööde, millega taastatakse ja taasluuakse sobivaid kude- ja elupaiku. Lisaks tegeldakse ka asurkondade arvukuse suurendamise, püügivõimaluste parandamise, seadusandluse parandamise ja kalapüügikultuuri edendamisega. Eesti Forelli kui majanduslikku tulu mitte taotleva organisatsiooni eemärk on väga lühidalt, et Eesti veekogud oleks kalarikkad!